Toomas Luhatsi blogi “Verine rõhk”
7. PEATÜKK: “Kulgemisõpetus”
Tänase loo autor on suures jaos Eric Brauer. Eric on minu treener Sinu Arst Tervisestuudios ja võib ilma liialdamata öelda, et ta on läbi käinud “väga-ilusa-kulturisti-kehaga-mehe” raske teekonna, treeninud ennast Arnoldiks ja Sylvesteriks ja siis aru saanud, et see pole õige ning võtnud lõpuks ennast inimese mõõtu tagasi. Ma mõtlen alati nii, et kui inimesel on läbielamisi ja tema teekond on olnud keeruline, siis tähendab see ka seda, et temalt on palju õppida. Kui ma ütlen treener Eric, siis paljudel kindlasti kangastub selline vahva 24 aastane hüperaktiivne liibukates noorhärra, hantel ühes käes ja poksikindad rippumas üle õla. Tõde on sellest mõistagi kaugel, oleme päris elus eakaaslased ja oma treeningust saadava tulu mõttes ühel pulgal.
Ericu filosoofia paljuski on “Kulgemisõpetus”, nimelt trenni pole tema hinnangul mõtet ette ära teha. See tähendab seda, et aasta aega tehes 6 trenni nädalas ei ole tulemus sugugi sama, mis teha kolm aastat 2 trenni nädalas, aga väga sageli inimene sedamoodi tulemusi eeldab. Mida ihaldatakse, on see nn supernaturaalne keha. Meestel kõhulihased mis meenutavad kaheksapakki, rääkimata Heraklese moodi üldisest välimusest ja jõust, millega võiks muskusveise pikali panna. Enamusele meile ei ole see kahjuks jätkustuutlik tegevus, võiks olla, et oleks lihtne ja kõigile saavutatav. Aga nii ei ole. Sportlased treenivad karmilt, aga sageli maksavad selle eest ka kallist hinda. Me ei tea, milliseid ohvreid nad toovad ja mis hind päriselt on mõnel medalil.
Me Teiega põleme. Põleme lihtsalt heleda leegiga läbi, nagu väiksed armsad küünlad, seda kõike taga ajades, sest suur treeningukoormus on kuidagi kombineeritud ju muu eluga: töö, pere, hobid jne. Kusagil kannatab ja kusagilt käriseb. On see ideaalkeha siis seda väärt? Või küsime nii, kas on plaanis minna tippsporti ja tiitlivõistlustele? Kui ei ole, siis ehk ei pea ka treenima nagu tippsportlane, eriti kui vanus on juba veterani oma. Jäin siin kohe mõtisklema n. jalgpallurite peale, pole kuidagi kuulda olnud, et 41 aastaselt keegi tippvormi jõuab. Selleks hetkeks on juba reeglina tipud väljateenitud pensionil ning paljud ka alustanud tervise taastamise vaevalise teekonnaga.
Seega – kui pole väga selget ja argumenteeritud põhjust väga suurtele trennikoormustele, siis see tähendab et seda ei olegi olemas. Vähem on rohkem, aga treenida tuleb ilma pausideta – olgem jätkusuutlikud.
Siiani olen ma alati seadnud omale eesmärgi ja selle poole rühkinud, kui me spordist räägime. Nüüd aga tuleb selgeks saada, et trenni tegemine ja sellega seotud keha tunnetamine on aastatega omandatav protsess. Ja mul tõepoolest on keeruline selle 2 trenniga nädalas hakkama saada – mulle tundus, alguses eriti, et ma olen kellelegi võlgu kogu aeg ja see on mu jaoks ilge tunne, eriti kui on valekaemus, et endale oled võlgu.
Samas, nagu Eric ütleb – kui soovid klaverit õppida, siis tuleks alustada ikka heliredelitest, mitte Kohe Beethoveni sümfoonia noote krabama kukkuda, see käib üle jõu ja isu kaob sootuks ära, meistriks saab harjutades, aga algaja ja ettevaatlik olla pole häbiasi.
Viimasel ajal on lihtsam, ma olen kuidagi rahulikult võtnud selle treeningrütmi omaks ja kui enne neli korda nädalas tehes (mitte viis, nagu Kroonika kirjutas) oli ennast sageli keeruline motiveerida trenni minna, siis nüüd ma lausa ootan pikisilmi oma kahte võimlemist, aga nagu Te piltide pealt näete, siis võimlemist on meil trennis iga kord 🙂
Järgneb…
