TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
54. PEATÜKK: “Trennis käimise kunst”
Kui Sa lugeja päris aus oled, siis tegelikult on natukene ju selle Verise rõhu uudsuse võlu kadunud? Ei ole enam ju päris nii põnev kui päris alguses oli vererõhu näitajale kaasa elada ja neid treeningu lugusid lugeda?
Samamoodi on natukene treeningutega ka – ega mul pole ka enam uudsuse võlu palju järel – ses vaates ma enamvähem tean peast, missugune järgmine harjutus on ja mida ma tegema pean. Kui päris aus olla, siis ma suudaksin vist häda korral ka ise täiesti kõigi nende treeningute ja võimelmistega hakkama saada. Või kas suudaksin? Kas ma leiaksin mingi uue kursi või nurga, läbi mille leida uuesti üles see entusiasm ja mõte? Äkki ma vajan abi?
Mul oli vahepeal pea 3 kuud pausi kus ma eriti midagi ei liigutanud. Üldiselt ma arvan et kui ma poleks Ericuga vahepeal suhelnud, siis paus kestaks siiani. Meil on vaja teekonna juhtijat. Sellist utsitajat ja innustajat. Vahepeal on ju tore vaadata näiteks Kergejõustiku EMi ja näha, et ka neil sportlastel on treenerid. (Ma kindlasti ei võrlde ennast tippsportlasega – seda ma ei ole ja minust seda ka enam kunagi ei saa.) Tõenäoliselt suudavad ikka kõik hüppajad, jooksjad, heitjad jne – ka ise treeninguid teha. Trennis käia ilma kõrvalise abita. Ega kauguse hüppamine pole ju kvantfüüsika. Sa paned koti kokku, lähed trenni, hoojooks võimalikult täpselt tabad pakku ja maandud liivale nii kaugele kui võimalik, paremal juhul 8 meetri kandis. Sa harjutad tuhandeid kordi neid oma hüppeid, aga ikka lähed kahe hüppe vahel treeneri juurde tribüüni juurde ja pead nõu. On siis tõesti selles pealtnäha lihtlabases soorituses mingi teadus peidus? Peab seda siis õppima kelleltki, kes on ise aastaid õppinud, praktiseerinud ning selle tahte, pingutuste ja kogemuste sümbioosiga on saavutatav mingi uus väärtus, mis pakub rõõmu nii hüppajale, kaasaelajatele ja inspireerib paljusid sama tegema?
Selleks, et kuhugi jõuda, et mitte murduda vahel pinge all, et mitte pooleli jätta – selleks ongi vaja treenerit. Et kui uudsuse võlu on pisut hajunud, siis jaksaks edasi positiivset rutiini hoida. Suured kõikumised – üles alla käiv kõver ei ole hea. Hea on see, kui Sa ikkagi suudadad jätkuvalt võimlemas käia ja siin, Sa üksi sageli ei suuda. Vähemasti pikalt ja jätkuvalt ei suuda. Suudavad mõned inimesed, aga neid on jube vähe. Kui panustad treeneriga tegemisse, ja see ei ole odav, siis tegelikult teed Sa püsiinvesteeringu.
Kui väärtuseset rääkida, siis väärtus on see, et Sa suudad käia treeningus ja võimlemas ilma suuremate kõikumisteta, pikemate pausideta ning sellega omakorda suudad Sa elus ettetulevad mured ja keerukused paremini üle elada. Selle eest Sa maksadki – et Sa pole elu raskustele nii kättesaadav, pole nii haavatav. Hea treener on kulda väärt ja kulda on, teadagi, väga vähe!
Jätkub…
Broneeri aeg Dr Anneli Talviku vastuvõtule
