TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
51. PEATÜKK: “Kaalu pärast”
Mille pärast Sa trennis käid? Päris alguses võib-olla ma käisin uudishimuga seotud kerge hirmu pärast, sest see vererõhu näit oli ikkagi suur. Siis hiljem ilmselt käisin sellepärast et mulle omamoodi see tehnoruum meeldis, aga võimalik ka et rohkem meeldis seltskond ja Eric ja Maarit ja mõtisklused või ka hea ladus huumor.
Aga omamoodi ka sellepärast, et mulle näis, et kui ma kaalu vähemaks saan, siis langeb ka vererõhk. Mida ta omamoodi ju ka on teinud, aga ma pole kindel, kas ta on langenud kaalu pärast. Pigem muul põhjusel, sest Tervisestuudiost on saanud mingi koht kus mulle meeldib käia, mitte ma vist enam ei pea käima, aga meeldib. Eric ütles päris kenasti, et tavaliselt on nii, et kui Sa pead käima tehnoruumis, siis kohe kui Sul on võimalik mitte käia, siis Sa lõpetad.
Aga nüüd me jõuame hoopis huvitavama toitumisküsimuse juurde. Ma ei tea vist kedagi, kes kunagi, mitte mingil tingimusel ei söö nn. junk-foodi. Olen kuulnud, et eksisteerib ka nn. moeveganeid, kes öösel kell 3 küsivad Staabis topelt-lihakotlettiga burgereid.
Aga samas – ei ole üldse minu asi kritiseerida ja ma ei taha ka, sest ma teinekord olen ikkagi ka ise lubanud endale Dmitri Fomenko juures F. Burger Black Truffle’i – mitte, et ma vegan olen, aga ma siiski eelistan pisut rohkem taimset toitu, viimasel ajal. Aga Dimka juures on mul kuidagi selline Frank Underwoodi moment, tal oli see tõsi ribidega, mul on burgeriga. Vahel lihtsalt tahan endale lubada väga väga head burgerit. Ilma igasuguse valehäbita. Sealjuures ei ole tegemist absoluutselt mitte junk-foodiga. Burgeris on tegelikult kõik vajalikud ained olemas. Oluline on seda lihtsalt mitte korraga 3 tükki süüa koos friikate, Coca ja tont teab veel millega.
Lisan siia ühe Ericult saadud lingi ka, kuidas suhtuda nn. junk-foodi (artikkel inglise keeles). Me tegelikult teeme toidule tema meelevaldse liigitamisega juba liiga, kogused on need mis lõpus loevad. Ja isegi n. sõõrikutega – kui Sa sööd 2 tk neid kuus – iga kuu – ei juhtu Sinuga absoluutselt mitte midagi. Kui Sa aga sööd 2 kilo sõõrikuid, siis ei söö natuke aega üldse mitte ja siis sööd uuesti 3 kilo – siis see pole Su tervisele hea. Sa reguleerid oma eluviisiga oma kehakaalu. Aga kõige paremini käitub kehakaal siis, kui Sa loobud tema meeleheitlikust jälgimisest. Alustad elustiili mõttes teistmoodi, siis unustad selle ära – järgides valitud elustiili – oled rahulik, mõnus ja heatujuline, saad korda oma mõtted, suhted, tööelu, kerge kehalise koormuse – siis märkamatult on Sul ka kõik muud asjad korras.
Üldiselt, selles eas kus ma olen, ma ei viitsi ja ka ei taha treenida nii palju, et see hakkaks väga silmapaistvalt mu keha proportsioone mõjutama. Mäletate küll, rõõmus natuke paks postiljon – no ma olen pea kogu elu selline olnud ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks ma tingimata peaksin olema järsku hästi lohkus põskedega, väga kõhn tüüp. Enamus liikumist tuleks saada ka loomulikku teed pidi – lähed jalgsi lasteaeda lapsele järele, viskad ema-isa juures pisut lund jne. Mida enam Sa kunstlikult forsseerid, seda suurema väsimuse see tekitab ning rohkem sööma ja jooma ajab. See summa, kui palju Sa kuus kokku liigud, sellest on treening suhteliselt marginaalne osa ja ta võikski selline olla.
Emotsioonid tuleks hoida tasakaalus, et ei tekiks mingeid ebaloomulikke isusid. Kui elu on paigas, siis naljalt üle ei söö. Me kipume tegelema tagajärgedega, aga tegeleda tuleks alati põhjuse, mitte tagajärgedega. Seega kartus mingit toitu süüa, sest ta võib olla junk – sellest tuleb üle olla ja aeg-ajalt on täiesti okei endale lubada mõni burger või midagi muud. Mitte toit ei ole junk, vaid endasse tuleb vaadata – miks mingi hirm tekkinud on.
Võimalik, et isegi on tark teha omale teatud reeglid – korra kuus, luban endale burgeri. Seda muidugi juhul – kui sellised isud üldse on. Kui ei ole, siis sugugi ei pea neid toite sööma. Aga rahu iseeneses on ka midagi väärt. Sööd nii palju kui tahad – st kuni kõht täis saab, siis lõpetad ära ja ei pabista, elad rahulikku elu ja toitu ei ole mõtet süüdistada. Usaldad iseennast, aga see võib muidugi natukene aega ja harjutamist võtta, mul võttis nii paar aastat.
