TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
50. PEATÜKK: “Tehnoruumide aednik”
Jämedalt võttes on Verine rõhk kestnud nüüd poolteist aastat ja 50 peatükki. Seda on ju omajagu, aga samas jube vähe. Olen trenni teinud veidi rohkem või vähem, aga keskmiselt tõepoolest 1,5 korda nädalas, toitunud teadlikumalt – vahel paremini vahel olen ka lasknud lõdvemalt.
Näiteks sõin siin ühel õhtul kartuleid soolasealihaga. Palun väga! Poolteist aastat olen ka kirjutanud neid tükke siia – aga teekond on alles alanud. Kas ma saan aru, mida ma tegema pean? Ma saan aru et ma ei tea veel sellest toitumisest ja treenimisest ja tervislikust elust veel mitte midagi – see arusaamine teeb pigem alandlikuks.
Hiina vanasõna ütleb umbes kuidagi nii, et kui tahad olla nädal õnnelik, joo end purju. Kui tahad olla aasta õnnelik, mine ja leia keegi tore kaaslane, kellega teha seda kõige paremat mida aadama poegadel on eevatütardele pakkuda, aga kui tahad olla elu aeg õnnelik, hakka aednikuks.
Mida see aednikuks hakkamine siis minu maailmas tähendab? Kahjuks ei ole meie aeg siin maailmas piiramatu. Kõige julgema prognoosi järgi on mul järel umbes 40 aastat – kui veab. Võimalik et vähem. Aga no ütleme, et läheb hästi. Kui võtta et see tervise aed, mida ma harin, on minu oma korras hoida kusagil 40 aastat ja ma olen seda alles harinud praegu 1,5 – siis on selge, et me olen paremal juhul õpilane, mingit vilumust või tarkust selle aia pidamiseks veel tekkinud ei ole – aga on põhilised printsiibid, millest juhinduda ja mille järgi käia. Mingit häbi pole mul öelda, et ma ei ole treeningu või toitumisteadlane, ei saagi olla. Vaikselt nokitsen oma aias oma tervise kallal, teen iga nädal midagi tema heaks, hoian ta enam vähem korras ja ei kaldu äärmustesse.
Tehnoruumide aednik? Kui Teile tuleb keegi külla, siis Te reeglina juhatate ta ikka ju elutuppa. Ja külla tulev indiviid ka tahab reeglina istuda ikkagi elutoas Teiega ja juttu puhuda, mitte ei ütle, et kuule, lähme parem istume tehnoruumis. See pole loomuomane, ega mõistlik. Mina jällegi treenin oma tervist tehnoruumis, sellise mõttega Eric Brauer tegelikult jõusaali kirjeldas. Ja tal on ju õigus – vaadake neid pilte – see ei ole mingi elutuba või selline mõnus hea keskkond. (Mulle mingil veidral põhjusel see siiski meeldib, aga ma olengi kummaline tüüp). Ometi on see minu aed ja mina olen seal oma tervise aednik.
Kindlasti on paljudel lugejatel juba ammu selline tunne, et kuule kutt – kaua sa jahud oma vererõhust. Kui see oleks sari, siis tahaks juba näha viimast osa ja õnnelikku lõppu. Seal oleks Su vererõhk tabletita korras ja valmis. Aga elu ei ole paraku sari. See mis võtab kusagil filmis või sarjas tund, poolteist ja toob võiduka tulemuse – sellega päriselus nii siva ei saa. Aeg on suhteline, ta voolab omasoodu. Sa võid proovida palju tahad, aga Sa ei saa teda kuidagi tagant kiirustada. Natuke nagu ujumisega – kui Sa hakkad rapsima kaob jõud ära. Tuleb rahulikult võtta – tahad teisele kaldale jõuda. Ja sinna me ju kõik ikkagi jõuda tahame. Nii et head pingutamist oma aiaga.
P.S. Pildil on minu tehnoruum ja siis aiapidaja ka, aednik olen ma ise.
Järgneb…..
