TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
49. PEATÜKK: “Missugused on uusaastalubadused seekord?”
Ükskord ma andsin uusaastalubaduse, mis tegelikult juhtus natukene enne uut aastat, et ma läbin augustis triatloni (täiesti kainelt). Ma arvan, et see oli 2009 aastal. Tahtsin arusaada, et kas, kui ma midagi ette võtan, suudan selle ka teoks teha?
Järgmisel aastal läks veel isegi palju hullemini, siis ma juba lubasin jooksumaratoni ja 300 km rattamaratoni. Nende kõigiga läks selles mõttes väga toredasti, et kõik läbisin ja tõttöelda rohkem kui neid sportlikke saavutusi, nautisin ma vist Priit Salumäe ja teiste vahvate tüüpide seltskonda, kellega ma koos treenisin või kes mu treenerid olid. Aga triatleeti, jooksjat või ratturit minust ei saanud. Ma treenisin korralikult, aga siis ühel hetkel sai see eesmärk saavutatud ja mul ei olnud rohkem nagu midagi väga isu teha. Ütleme siis 2 aastat treenimist, ikkagi tugevamat ja korralikku – ja siis paar aastat ei midagi. Siis jälle sellist jõusaalitreeningut tugevamalt – jälle vist kaks aastat või nii, siis jälle paus. Umbes sellise intrevalliga ma lasingi neid sportlikke momente teha, et paar aastat väga korralikult ja siis paar aastat üldse mitte midagi. Ja ei, Te ei pea ennast sugugi pahasti tundma, kui selle koha praegu ära tundsite
Mis meil siin siis praegu toimub? 10-palli süsteemis ma tunnen ennast üldiselt vähemalt üheksa peal. Vitsutan igal hommikul pool tabletti Valsacombit. Treenin võimlemist koos Eric Braueriga Tervisestuudios kaks korda nädalas.
Eesmärgi oleme võtnud kuni surmani, no see tähendab et me ei jätagi pooleli. Ma käin tööl, kus on kolm peamist suunda mida mul lubatakse teha, need on kaks korda nädalas otsesaade Vikerraadios, Jupiteri ja Lasteekraani ning Hanketoimetuse juhtimine. Ehk siis, päris korralik asi, niisama ei passi ja sussi ei sahista. Kui ma korralikult oma treeningut edasi teen, siis tõenäoliselt oleks vaja tablettidest vabanemiseks vähemalt poolteist aastat stabiilselt edasi teha ning 10 kilo ikkagi veel ka alla võtta. Kas mul on sellest mingi stress? Absoluutselt mitte. Kas ma hakkan rohkem trenni tegema, et seda kiiremini saavutada? Ei hakka, mitte kunagi ei saa minust seda venda, kes kell 5 hommikul läheb ja teeb pooletunnise sörgi.
Eric rääkis täna loo, kuidas ta oli kuulanud, kas Kristjan Pordi loengut või midagi sarnast. Ja seal oli Kristjan rääkinud ühest arstist, kellelt küsiti, kes Su parim patsient on. Arst oli vastanud, et see on üks natukene paks postiljon, kes iga päev viib inimestele lehti ja kirju jalgrattaga, sõidab korralikud vahemaad läbi, on punapõskne ning heatujuline – selline elurõõmus tüüp, aga suts ülekaaluline. Tervisenäitajad on tal väga head. No selline vend ongi natukene minu iidol, see veidikene paks postiljon. Ma olen ise ka veidikene paks, nii et eks meil ongi hea bondida selle kujuteldava postiljoniga, oleme heas toonuses, elurõõmsad kutid.
Lõpuks on mul energiat mujale ka vaja panna, kui ainult kusagile jõusaali või mingi ebaloomulikult intensiivsesse treeningusse. Mul siiski muud tegemised ja elu ka. Ja on täiesti selge, et minust ei saa mitte iialgi esikaane kutti, kes näitab oma kõhulihaseid ja teeb juurde sellise kaugusse vaatava näo. Üldiselt on mu eesmärk olla terve, mitte ilus. Eric ütles, et see on ehe näide sellest, et ma pole kriisis. Aga ega selle kriisi eest pole meil keegi kaitstud, nii et see võib veel tulla. Meeste ilu on üldse selline õudselt amorfne suurus, millega pole eriti midagi peale hakata.
Millega ma võiksin esikaanele minna küll, oli tänane vererõhu näit peale treeningut. 125/75!
Aaa, aga nüüd tagasi tulles uusaastalubaduse juurde, mis ma lubasin anda ja see on selline, et ma ei luba midagi. Lasen aga rahulikult oma treeninguid edasi, täpselt samamoodi nagu seni. Häid pühi!
P.S. Piltidel on siis ilus rõhunäit, kõhulihased, Eric Brauer ja väikesed hantlid millega ma treenin.
Järgneb…..
