TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
34. PEATÜKK: “Kaks kaotatud kuud”
Koroona seiklused algasid mul 1. märtsiga, praegu on 5. mai. Ehk siis kaks kuud on vett merre voolanud, ilma et mul oleks olnud au mõnes treeningus osaleda.
Kaks kaotatud kuud, nii võib ju mõelda – samas kui me tuleme mõne eelmise peatüki juurde tagasi, siis tegemist on meil pika kulgemisega ja mis on tegelikult kaks kuud ühe inimese elu jooksul – 66 päeva ilma trennita. Pole ju teab mis hull. Seda mõistagi ainult juhul kui need 66 päeva jäävad pausi ajaks ning suudad ennast jälle kokku korjata ja edasi minna. Just nii aga peabki tegema.
Te arvate et mul on näitajad täpselt sama head kui olid enne? Vale vastus. Koroonaga ma kaotasin umbes 3-4kg, siis võtsin juurde ja nüüd olen umbes 1,5 kg raskem kui viimane kord, kui trenni sain teha. +1,5 kg.
Eric Brauer, minu tark teejuht sellel teekonnal, ütles – et tore – kaalusime ära ja nüüd unustame selle ära. Vere rõhu näitaja on antud kontekstis väga palju olulisem – see oli täna enne trenni midagi 128/76 ja pärast trenni müstilised 104/70 või kusagile sinna kanti – nõnda et siin on asjad pigem väga hästi. Meie tänase kokkusaamise eesmärk oli tõsta korra pulssi, teha kergete raskustega ning anda kehale taas märku – et me ei ole kõrvale kaldunud valitud teelt, vaid kavatseme seda jätkata.
Mis on veel oluline – paljud lähevad praegu treeningutesse ja saalidesse tagasi. Tasub rahulikult alustada, ei pea kohe rapsima rekordeid – see puudutab tegelikult ju kõiki, sest paljudel on vähemalt kuune paus tekkinud. Alustame rahulikult, ei tee endale liiga – alati jõuab minna raskemaks – aga esimesed viis trenni – tasub võtta rahulikumalt. Me teeme seda trenni terve elu – 1,5 – 2 korda nädalas. Väikesi pause tuleb ette, aga need ei heiduta meid.
Me oleme inimestena tugevad ja tublid ning me saame sellega hakkama. Kõik on hästi, aega on!
Jätkub…..
