Toomas Luhatsi blogi “VERINE RÕHK”
2. PEATÜKK: “Erinevad vaatenurgad samale loole ehk Dr. Anneli Talviku vaade”
Miks ma nii otse küsisin, kaua ta plaanib elada? Pisut jõhker? Selgitan
Öeldakse, et patsient ja arst saavad meditsiinist ja haigustest erineval tasemel aru, sest arst on seda õppinud 10+ aastat aga patsient vaevalt et sama palju. Lisaks on arst saanud töökogemuse kaudu näha tuhandete inimeste saatust ja haiguste jõudu, kahjuks ka seda, kuidas tervise ülesütlemine muudab inimese elu totaalselt. No arstil on muidugi hea rääkida haigustest ja riskidest, sest kui jutt ei aita, siis on ju meil arsenalis ravimid, süstid ja skalpellid! Seega üldiselt on arstidel hoiak, et abi ikka saab, ükskõik, mis staadiumis patsient tuleb! Mõlemad on enesekindlad: arst teab, mis kehas toimub ja milline on haiguse kulg ja patsient teab seda, mida ta parasjagu oma sees ise tunneb ja kogeb. Ja tavaliselt patsient „teab“, et tal ei ole haigust. Sest sisimas ta ikka natuke kardab ka..
Kõik see annab arstile ja patsiendi justkui õigustuse: üksteisest mööda rääkida on ok…mõlemad on omas mullis! Osapooled saavad aru, et toimub enesepettus: patsient läheb kabinetist välja ja elab edasi nii nagu ise õigeks peab, sest arsti hoiatused on pigem ebameeldivad (kunagi tekkivad tüsistused ja riskid on õhus) ja soovitused tülikad (midagi peab ise tegema, esialgu ju eluviisi muutmine kõneks). Arst soovitab enne sada korda tervislikke eluviise ja kui sellega on 10 aastat hiljaks jäädud, teeb seda mida temalt oodataksegi: avab patsiendile ukse haiguste maailma, ravimeetodiks tabletid, süstid ja skalpell.
Patsient on sageli arsti juurde tulles enda arvates terve, energiat täis, lisaks veel (meestel eriti) suguhormoonide möll, mistõttu tuleb suled laiali ajada ja uljalt käituda, sest nii määrab bioloogiline vajadus. Et kui terve, miks ta siis arstile tuleb?? Keha on nii ehitatud, et enne kui katki läheb päris tõsise haiguse tõttu, annab pikka aega väikseid märke, kergeid kõrvalekaldeid. Mõni elund ei tööta nii nagu peaks või annab kerget valu, torgib, pigistab.
Mees ju loomulikult sellise pisiasjaga ei pea paslikuks tegeleda, isegi kui valu häirib, „surub õige mees selle maha, sest mehed ei nuta“.. Ja siis see hirm haiguse ees! Täiesti paradoksaalne minu meelest: ühest küljest soov olla igavesti terve ja tugev, teisest küljest hirm kaebuse tekkides arsti juurde minna, sest seal võib selguda, et tervist polegi. Te ei kujuta ette kui suur on nende inimeste hulk, kes ei tule seetõttu arstile, et „äkki leitaksegi midagi“!
Suur enamik keha mehhanismide kellavärgist on iseparanevad, olen kogenud arstina ikka veel ja nii sageli hämmastunud, kuidas inimkeha tuleb toime uskumatute pingutustega, alates sellest et kasvatab kokku nahahaava, tasakaalustab räige alkoholijoomise kahjustusi või surub aastaid alla tõusma kippuvat vererõhku. Seni kuni haigestub lõplikult ja eluviisi muutmine ei muuda ka enam eriti midagi, no olgu, võibolla aastakese annab veel elule juurde.. Keha on sellest „kompenseerimisest“ muide üsna kurnatud- ja patsient kaebab vaid tööväsimust…Inimene ei oska näha, kui suurt tööd teeb keha, et lappida vale eluviisi tagajärgi.
Toomasest: Ei andnud jah autojuhi tervisetõendit – kui ikka pole enne aru saanud, et asi hakkab tõsiseks minema, siis nüüd on mul voli pidurit tõmmata ja mees rajalt maha võtta. Minu meelest on see vererõhk juba ohtlik, üks plõks ja insult käes.
Ja kui patsient ikka aru ei saa, küsin otse, kas tal on enda elu üle ka mingit kontrolli. Sest patsiendi enda soov ja motivatsioon määrab kõik: kui inimene ikka pole üldse plaaninud meeldivat ja tegusat hiliskeskiga 60+, vaid küünal põleb ereda leegina ainult varakeskea lõpuni, siis nii on. Kaasaegne arst arvestab ikka kõige enam patsiendi sooviga ja ei „suru peale“ oma eelistusi.
Uurin esimesel korral, mida patsient ise asjast mõtleb. Kas ta üldse teab, mis on vererõhutõbi ja et alguses on vahel isegi mitu aastat enesetunne super, hoolimata vaiksest kellapommist kehas, mis Sind hävitab, näiteks nagu HIV. Seda haigust kardavad kõik, kuigi sellest on raskem invaliidiks jääda kui vererõhuhaigusest. Selgitan välja, mis on suguvõsast kaasa tulnud ja kas on veel mingeid riske, mille osas patsient teadlikkumaks teha. Vaatan, kuulan, koputan. Teen uuringute plaani, võttes arvesse kogu keha, just selle inimese riske, individuaalsust ja ka tema enda soove tulevikutervise osas.
Ja laseme korralikult verd ja piiksutame uuringumasinaid.
Sest peale seda saan anda arstliku hinnangu, prognoosi ja öelda, mis on ees ja kui kauaks.
Ja kas täitub minu enda eesmärk: ravida patsienti eluviisilise raviga nii kaua, kui õnnestub. Tabletid on ju neile, kes on haiged?!
P.S. Juba tean, kui mõnus on minu eelneva jutu peale vilistada, ja öelda, et see on loll jutt, sest tervet patsienti ei taha ükski arst vastu võtta, ärgu nood kulutagu arstide aega.
Sinu Arsti Terviseteenuste moto ongi: “Teenused enne arsti ja seda arsti pilgu all“.
Toomas otsustas proovida, sest ta tahab tablettide võtmist edasi lükata nii kaugele kui saab. Või vähemalt teha kõik, et võtta minimaalset vajalikku ravi, aga mitte elu hinnaga.
Jätkub…
