TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
25. PEATÜKK: “Lõõgastus”
Võimlemistreeninguid võib olla mitut sorti. Selliseid kus Sa tunned pärast paar päeva jalgade tagumisi lihaseid ja istuda on valus. Aga võib olla ka selliseid, kus Sind valdab treeningu lõpus totaalne rahu.
Maarit Sarjasega sel nädalal koos treenides, täpsemalt nii et mina treenisin ja tema ütles mida ja kuidas teha, saabus treeningu lõbus selline lõõgastus, et ma lebasin mati peal põrandal, tahtsin juba vaikselt üles tõusta aga ei raatsinud. Sest lihtsalt nii mõnus rammestus tahtis veel kesta. Nüüd Te kindlasti mõtlete, et nalja teed, trenni üldse tegite seal või? Selge see et tegime – isegi täitsa palju ja lõpetasime korralike kõhulihastega ja kõik nii nagu peab. Palju oli mitmesugust venitamist, aga ka hantlitega trenni jne. Sealjuures võin ma öelda, et 2 kg hantlitega saab suure meesterahva nii vahvasti ära väsitada, et meesterahval on isegi veidi piinlik.
Siis oli Maaritil tore võrdlus, et õlal on sellised lihased nagu Adidase triibud nii öelda kolmikud – kui hantleid ühte pidi hoida, teed ühe poole äärmisi, kui teistpidi hoida teed teise poole äärmisi, aga meie tegime seekord keskmisi. Ma ei hakka Teid vaevama detailidega, aga ütleme nii, et Maarit, vaatamata oma näilisele leebusele ja päris sõbralikkusele paneb ikka Sind treeningu jooksul korralikult pingutama ja treeningu lõpuks väänab Su välja nagu märja kaltsu, ta ise ütleb – pesu. Sellised treeningud on minu hinnangul äärmiselt olulised. Täpselt sama olulised kui suuremate raskustega jõusaali orientatsiooniga treeningud. Mõlemaid peab olema ja mõlemaid tuleb teha – nii saavutad lihtsalt paremaid tulemusi. Fun fact ka siia lõppu, treeningu lõpuks pidin ma pingutama, et ülemine vererõhk oleks 105 peal, sest lõõgastuse kvaliteet oli selline, et põrandal vedeledes ei olnud ma päris kindel, kuivõrd mul üldse mingit rõhku kusagil alles on või olen ma vaibaga tasane mass seal Tervisestuudio salajases jõusaalis.
Käisin muide vahepeal veel ühes põnevas kohas, Reakt füsioterapeutide juures (www.reakt.ee) ja füsioterapeut Hillar Reissaar viskas mulle asjatundlikult pilgu peale. Üldiselt on selles vaates enam vähem kõik hästi, natuke tulen tagumistele jalalihastele tema hinnangul tähelepanu pöörata, aga muus osas pole viga midagi. Mis füsioteraapia puhul oli aga minu jaoks teataval määral üllatuseks, on see, et kui n. inimene vaevleb peavalude või migreenide käes, siis võib füsioteraapiast olla abi. Selle peale me keegi reegilna ju väga ei mõtle, esimesena on ikkagi lihtsam ibukas lipsu taha lasta, aga tegelikult võibolla peaks tegema hoopis mõned seeriad füüsilisi harjutusi – sealjuures mitte väga raskeid ning peavalu taandub. Igaljuhul on füsioteraapia samuti põnev maailm ja kellel mingeid vaevusi selles vallas on, tasub füsioteraapiat kaaluda.
Jätkub…
