TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
21. PEATÜKK: “Metamorfoosid”
(Metamorfoos on millegi muundumine, kujumuutus, moone. Allikas, Wikipedia)
Te kindlasti mäletate Karate Kid’ist seda kohta “wax on, wax off”. Kui ei mäleta, siis ma jätan selle siia, aitab meelde tuletada. https://www.youtube.com/watch?v=Bg21M2zwG9Q
Kui parafraseerida, siis see vanem mees on Eric Brauer ja see peapaelaga noorhärra olen mina. Aga umbes nii meie treeningud käivad. Eric on varsti 20 aastat õpetanud – ise alul õppides ja eksides. Mina alles olen oma muutumise, õppimise ja elumuutmise teekonna – no võib öelda kaunis alguses. Wax on, wax off oli moment, kus Mr. MiYagi õpetab karated noorele Danielile – aga teeb seda muude harjutuste kaudu, nõnda et noormees alul ei saa kindlasti kõigest aru, pigem isegi tekitab trotsi ja viha lõputu vahatamine, aia värvimine jne. Vaikselt hakkab arusaamine siiski idanema – kui hakkab selginema, miks neid erinevaid ülesandeid täidetakse. Tõsi – selle Verise rõhu loo puhul ma enam vähem aiman ikkagi suuremat pilti, aga selgelt ma kõigest veel aru ei saa. Ja see sobib. Sama juhtub ka Teiega, kui Te peaksite alustama ja otsustama ennast kätte võtta.
Alguses Te ei tea pooli asju, parandan – tegelikult ei tea Te eriti midagi. Toitumine ja kaalust allavõtmine jne on sellised emotsionaalsed nähtused, kus peaaegu kõigil on oma seisukoht kindlas kõneviisis, kõik arvavad midagi – teavad kuidas on targem teha ja kuidas see moodus, mida Sina parasjagu kasutad on täiesti vale. Keegi jutlustab, et kuluta rohkem kui sisse sööd, keegi teab kindlalt mismoodi tuleb vähemalt 4 korda nädalas trenni teha jne jne. Saeljuures muututakse tihti selliseks, et Sa kas teed nii nagu mina räägin, või Sa teed valesti. Ometi – on inimesed kõik erinevad. Mõnele maitseb shokolaad, teisele soolakala. Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt on toitumine ja trenn umbes sama keeruline nagu võõrkeel. Kui keele õpingutega alustada, siis esimese kahe kuuga võib parimal juhul tekkida võimekus lihtsamad asjad ära ajada, selleks et suhtlustasandil vabamalt suhelda läheb ikkagi aasta või enam. Et juba keelt oskama hakata, läheb aastaid. Tuleb õppida sõnu, ebareeglipärasusi, ajavorme jne. Sama on selle toitumise ja treeninguga – ei saa nii, et teed 3 kuud ja siis arvad, et nüüd oled targaks saanud. Meie aega iseloomustab kiirus. Aga kiired vormelid elus tihti ei tööta. Tuleb anda aega, tuleb pingutada, kaotada ja võita, taluda raskusi ja nautida edu – aga niisama reeglina head asjad ei juhtu, vähemasti ei juhtu selliselt et nad ka püsima jäävad.
Erik Brauer mõtiskleb samast asjast nii: “Kunstnikuna, olles maalinud oma pildi mingi teatud staadiumini, vaatan ma seda kaua, enne kui sinna paart uut pintslitõmmet lisan, veendumaks – et ma nendega pilti ära ei riku, vaid muudan terviklikumaks ja loogilisemaks. Palju jõuab ka minu juurde pilte, mis on tasakaalus ja ilusad ja seda ma sellisel juhul ka alati väga konkreetselt väljendan, öeldes, et mina seda muutma ei hakka, kuna minu esteetika meele järgi ei vaja see muutmist või mingit peale sodimist, miks muuta seda, mis juba toimib? Sellisel juhul ma kas loobun või ütlen, et hoiame seda pilti sellisena, nagu see on – muuta lihtsalt sellepärast et niisama targutada või õpetada inimest, kes on leidnud kasvõi isegi juhuslikult oma tasakaalu – ei ole mõtet.”
Minu hetke etapp on harjumine. Võrreldes esimese peatükiga olen pisut muutunud, nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma olen veidi kergem, minu ülesanne praegu on stabiilsust hoida ja harjuda, nö konserveerida hetke vorm. Kui ma momendil muutuksin kohe edasi – võib see olla närvisüsteemile liiga koormav. Muuhulgas tähendab see ka seda, et kaalukaotus on hetkeks pausil ja tuleb õppida hoidma olemasolevat kaalu. Õpin olema uus mees – siis harjun sellega ära, siis õpin jälle olema uus siis jälle harjun ja siis nii edasi. Minu praegune mina meeldib mulle rohkem kui see, mis ma enne olin. Kui on uudishimu, jaksu, energiat ja tahtmist – siis saame minna varsti järgmise käänaku taha ja vaadata, mis meid seal ootab. Äkki see on veel toredam mina. Samas ma ei tea, kui see järgmine mina mulle nii väga ei meeldi, siis saan ma tagasi tulla. Aga need metamorfoosid või muutumised mis minuga toimuvad on ka puht antropoloogiliselt põnevad. Õnneks on mul vedanud, et Dr. Anneli Talvik ja Eric Brauer aitavad neid muutusi mõista ja mõtestada, sest üksi sel teel olles, poleks see kõik ilmselt võimalik.
(Pilt on nädalavahetuse pikemast jalutuskäigust, mida ma üritan igal nädalavahetusel vähemalt ühe korra läbi viia, mõnel juhul tuleb ka kaks)
Jätkub …
