TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
18. PEATÜKK: “Otsus”
Otustamine tähendab eesmärgi nimel vähemalt kahe alternatiivi hulgast valimist. Filmi tegemise puhul öeldakse sageli, et kui Sa saad selle filmi tegemata jätta, siis jäta tegemata. Kui Sa enam tegemata jätta ei saa, siis tee otsus, et film tuleb ära teha. Vererõhu puhul hakkame me minu meelest neid alternatiive tõsiselt kaaluma alles siis kui neid on tegelikult ainult üks järel.
Eric Brauer, treener, räägib vahel et ta näeb inimese silmist ära, kas otsus on tehtud või ei ole. Kui otsus on tehtud, et nüüd ma võtan ennast käsile, siis inimene läheb selle otsuse poole justkui läbi halli kivi. Aga kui otsust pole tehtud, et tervis tuleb korda saada ja muud moodi ma enam ei saa, siis seda tervist korda ei saa ka. Loomulikult tema aitab igal juhul, aga tulemused erinevad. Nii et otsusel on neetult suur mõju. Aga kas see pole mitte ka muudes eluvaldkondades samamoodi – et kui ma ikkagi otsustan, et nüüd teen ära sellise asja, võtan plaani, hoian hammastega kinni ja ei lase lahti enne kui olen asjade tehtud saanud – siis on ka tulemused head ja tööd tehtud? Pigem, ma arvan, niimoodi on.
Eile vestlesime Ericuga pikemalt (treeningu ajal mõistagi, mitte ei lobisenud niisama). Ja ma jutustasin talle, kuidas mul on enda meelest natukene selline uimane olek – no võrreldes ajaga mil vererõhu andmed olid nii punases ja kuumad, et nende peal oleks saanud mune praadida. Eric ütles, et harju ära, see ongi uus normaalsus ja teised inimesed tunnevadki niimoodi kogu aeg. See oli veidi ootamatu, aga kui mõtlema hakata siis ilmselt täiesti õige. Uus normaalsus ongi rahulikkus. Sealt edasi me jõudsime selleni, et paljud inimesed ravivad oma pingeid tööga. Mõtlevad et kui kusagil on pinge, siis töö aitab – aga nagu A. H. Tammsaare juba kirjutas – juhul kui ma teda muidugi õigesti tõlgendan, ei aita see töö midagi ja armastust ka tegelikult nii ei tule. Ajutiselt aitab töö ehk põgeneda, aga pinge ravimine tööga teeb lõpuks ainult halba. Kuidas lapsed teevad – kui väsivad ära, siis nad puhkavad, mitte ei tee natukene veel rohkem tööd. Vaimne väsimus murrab inimesi palju rohkem kui füüsiline ning taastumine on A ja O. Sealjuures saame me sellest aru muidugi siis, kui peaaegu on juba hilja, mitte siis kui on õige aeg.
Aga veidikene vererõhu näitajaid ka. Oli jällegi au kanda Holteri aparaati, mis mõõdab 24 tunni jooksulu vererõhku. Holter-monitooring on selle nimi. Hea uudis on see, et eelmise korraga võrreldes on olukord kõvasti parem, keskmine on 138/84, päevane 141/88 ja öine 127/70. Samas on kummaline ka see, et 24 tunni aparaat näitas rohkem kui aparaat, millega tavaliselt mõõdan – sealjuures mõõtsin ma 1 minutilise vahega, ehk kohe kui 24-tunni masin oli lõpetanud kukkusin mõõtma tavamasinaga. Aga ma muidugi olen ühe asja omale juba selgeks teinud ja see on see – et tõlgendamise ja otsuste tegemise oma terviseloos jätan ma arstile, mitte ei hakka siin ise paugutama, mis aparaat on õige ja mis vale. Ju on ikkagi see Holteri masin täpsem ja selline suur entusiasm, et oh ongi kõik hästi juba, peab veidi ootama, aga tundub, et liigume vähemasti õiges suunas ning ootame Dr. Talviku anaüüsi ära.
Ja lõpetuseks, kaua Te ikka minu vererõhu näitude najal ennast marineerite, siin on veidi laiem pilt maailmast ka ja andmed on Vikipeediast:
normaalne vererõhk kassil: süstoolne vererõhk/diastoolne vererõhk = 160/100 mm Hg;
normaalne vererõhk kaelkirjakul: süstoolne/diastoolne = 280/180 mm Hg (pulsisagedus 170 lööki/minutis);
normaalne vererõhk ameerika alligaatoril (teadvusel) : süstoolne/diastoolne = 28/17 mm Hg;
normaalne vererõhk harilikul rästikul (teadvusel) : süstoolne/diastoolne = 88/66 mm Hg.
P.S. Sinine on 24 tunni aparaat ja hall on see, millega tavaliselt mõõdan.
Järgneb….
