Toomas Luhatsi blogi “Verine rõhk”
31. PEATÜKK: “Kui hull see koroonaviirus siis ikkagi on?”
Esmaspäeval 1. märtsil mõned minutid pärast kella 8st oli mul kokkupuude koroona positiivse inimesega, kes ise seda tol hetkel veel ei teadnud. Nädal isolatsiooni oli tõsiasi.
Samal päeval ilmnesid mu abikaasal Triinul esimesed sümptomid ning neljapäeva hommikul positiivne proov. Minul algasid sümptomid neljapäeval, 4. märtsil, mis kulmineerusid reedel ja laupäeval erakordse peavalu, palaviku ja köhaga.
Koroonast saab kohe aru, see on lihtsalt selline haigus mida mitte kunagi varem ei ole põdeda tulnud. Mõned asjad on gripilaadsed, mõned on erinevad. Külmavärinad ja kõrge palavik, köha – see on nagu ikka. Aga tunne, et juuksed valutavad või ei nahk kirvendab – see on veider. Nahaga ongi kõige veidram, nagu oleks väga tugeva päikesepõletuse saanud ja siis veel piitsa peale. Ma piitsa elus saanud ei ole, nii et ma päriselt muidugi ei tea, millest ma räägin, aga aiman et pärast piitsa saamist võib selline tunne olla. Magada esimestel päevadel saad 20 minuti kaupa öösel ja kogu aeg on erakordne nõrkus. Oled kaetud külma higiga – nagu mingi limase kattega. Selline nõrkus, et käid köögis juua võtmas ja siis hingeldad natuke aega ja puhkad. Mis on veel kummaline on selle haiguse juures tõik, et kohati tunned ennast paremini – eriti hommikuti. Korraks on hetk, kus juba loodad, et äkki nüüd läheb paremaks. Seejärel taipad, et nii ei ole ja 5 minutiga eskaleerub enesetunne erakordselt halvaks. Kuidas edasi läheb? Ma ei tea. Mul on nüüd umbes nädala jagu päevi ilmselt põdemist ees ja südamest loodan, et sümptomid on ikkagi kerged ja ei eskaleeru haiglaks. Küll aga soe soovitus kõigile kes kuidagi suhtuvad sellesse haigusesse mingil põhjusel ikka veel kergekäeliselt ja ülbelt. Ärge tehke seda – isegi kui teil endast ükskõik on. Ja Teie enda pärast ma südamest loodan et Te mitte iialgi ei saa seda haigust ja kui saate, et siis need sümptomid on kerged.
Palaviku hetkedel on palju aega mõelda. Peamiselt mõtiskled mingist jaburusest, ebavajalikust pläustist, mis mitte kusagile ei vii. Küll aga olen ma mõtisklenud mis murrab selle haiguse juures inimesi – ma pean silmas just vanemaid ja neid kes lõplikult alla vannuvad. Ja ilmselt see lisaks kopsude kahjustustele ka suurt vastupidavust nõudev hakkamasaamine iga järgmise hooga. Sa loodad et juba on hea. Korraks on hea ainult selle jaoks, et see uuesti eskaleeruks rõvedaks nõrkuseks peavalu kastmes. Kui ma millegagi võrdlen, siis see on nagu migreen, kohtub neiupõlves kogetud tuumapohmelliga – juurde gripi moodi palavik ja naha vahetamise tunne – mis on eriti häiriv, sest sa ei saa eriti lebada ega istuda. Kusagil ei ole hea. Korralik erinevate valude maraton on see koroona – mis tuleb läbi teha ja ilmselt on meil nooremana kergem, neid valusid taluda, kui vanemana.
Ma otsustasin et kirjutan selle tüki pikemalt ja avaldan alles siis kui on selge, mis must saab. 1220-ist soovitati, et tarbige tsinki koos c-vitamiiniga, sealjuures c-vitamiini võib ohtralt võtta. Paramax aitab peavalu ja palaviku vahepeal alla tuua, aga ma siiski luban endal veidi ka piinelda, palavikus – sest kui ma õigesti mäletan, siis palavik aitab tegelikult võidelda haigusega. Mida ma veel olen mõelnud on see, et aga mis siis kui meid Triinuga haiglasse viiakse? Mis saab Lillemorist ja Loreleist? Lill on positiivne, ilmselt ka Lolo. See kes neid vaatama tuleb saab kohe haiguse. Nii et hambad risti ja ära kannatada ja kiiresti terveks saada!
Mis mind aitab? See et iga päevaselt räägin lähedastega. Pere on suur tugi, aga ka sõbrad. On uskumatult teraapiline – kui helistavad töökaaslased ja sõbrad – ja uurivad päriselt Sinu järele kui Sa oled haige. Soovivad head paranemist ja kuulavad Su indlemist köha palaviku ja nõrkuse teemadel. See on väga suurepärane tunne. Sealjuures nad helistavad Sulle jätkuvalt, mitte ühe korra, vaid iga paari päeva tagant.
Nüüd on 15. märts mul on teist päeva veidi parem. Palavikku enam ei ole, kui enne oli maksimum ligi 40. Siis praegu on selline 36,9 millegagi. Päeva teises pooles saabub nõrkus – nii et kui midagi tahad ära teha siis hommikul kella 15ni. Sealt edasi oled zombi. Kuigi see ka nüüd natukene juba leeveneb. Sealjuures aitab kuum tee. Ma olen ise suur Earl Grey mees, nii et üks tass seda koos lusikatäie meega – teeb selle zombistuse lihtsamaks. Mis veel on juhtunud – õudne õlle isu on. Ma pole õlut joonud ikka mingi pool aastat julgelt? Selline tunne on, et ma pean saama kohe õlut. On see siis mingi aine puudus, B-vitamiini äkki? Vaatame, ehk läheb ikka üle, sest ega ma ei ole veendunud, et siin õlu võimalikele põletikunäitajatele hästi mõjub. Lastel on enam vähem – eks nad hakkavad vaikselt tüdima sellest kodusistumisest, multikad õnneks aitavad. Triinul on praegu rets peavalu, palavikku pole. Ma olen nüüd kodus olnud siis 15 päeva. Päris endine mu maailm enam ei ole, aga on siiski põhjust oletada, et kunagi saan terveks. Olge Teie vaprad! Elame veel.
17. märts on täna ja iga päevaga läheb nüüd ikkagi jõudsalt paremaks. Ma teen koosolekuid ja tööd ka, samas on tunnine koosolek ikkagi pingutus. Sööme korralikult, üritame 3 korda päevas jälle sooja süüa – kuigi see on tõeline eneseületus, sest üle 10 ampsu nagu ei suuda hästi. Supid lähevad hästi kaubaks. Köha on endiselt alles, aga palavikku pole enam tülk aega kätte saanud. Õudselt tahaks raadiosse ja Jupiteri poisse näha ning hanketiimi, isegi juhatuse tüübid vaataks hea meelega üle, aga enne esmaspäeva seda ei juhtu. Oluline on mitte liiga vara välja ronida, sest tüsistused võivad ikka veel tulla ja neid ei soovi keegi.
Kas ma tahan saada vaktsiini kui võimalus tekib? Ma olen valmis saama kõiki vaktsiine, minu poolest võib mul kõik käsivarred täis süstida et edaspidi sellest haigusest hoiduda saaks. Samuti loodan, et antikehad nüüd nii pool aastat kaitsevad ka. Aga vaktsineerimine on kiire ja mõistlik samm enda ja teiste kaitseks, nõnda et kui aeg minuni jõuab, siis ma teen vaktsiinisüstid hetkega.
Nüüd on 18. märts ja just oli kõne Dr. Anneli Talvikuga, kes hindab mu esmaspäevast töökõlbulikuks. Pean ennast hoidma. Hommikutega Vikerraadios pean eriliselt hellalt ümber käima, aga nüüd me enam vähemasti ei nakka. Enesetunne on inimeselaadne, kuigi mingi teatav ettevaatus on endiselt sees – ma ei oska seda päriselt kirjeldadada, aga ma jälgin ennast kõrvalt. Veidi skisofreeniline, aga mis parata. Kuu aega ilmselt on veel vaja ennast jälgida ning vajadusel rohkem puhata kui tavaliselt. Kokkuvõttes saab öelda, et haiglast ilmselt pääsesin ja oli selline keskmine koroona versioon. Hoolimata keskmisest oli see siiski üks kõige jälgimaid haigusi, mida on olnud võimalus kogeda. Peace!
Jätkub…
