Toomas Luhatsi blogi “Verine Rõhk”
12. PEATÜKK: “Nälg ja tagasilöögid”
Ega ei pidanudki pikalt ootama, et esimesed tagasilöögid endast märku annaksid, nagu väikesed seenemikud sügisel. Käivad vastikud isud ja kogu aeg tagaks rohkem süüa. Kaal on veidi langenud, selge see, aga kaalulangusega kaasneb ka teatav isude kasv ja oi kuidas tahaks mõni päev need kilod ühe korraga tagasi õgida.
Nagu väike rebane, vaatad kanalat ja ila hakkab jooksma. Täna käisin poes ja ostsin vihaga moorapäid. Aga mõistagi mitte endale, vaid teistele. Vihaga sellepärast et ma oleksin oma vasaku käe väikese sõrme ära andnud, et ühele neist moorapeadest küüned taha ajada. Aga arvake ära, kas ma tegin seda? Mõistagi mitte. Vaatasin kudias lapsed vohmivad neid maitsvaid kooke ja seedisin ise pekke. Üritasin küll teha nägu, nagu mind see võikreemi, shokolaadi mütsiga biskviit üldse ei kõiguta, aga tegelikult oli raske. Raske oli ka eile n. Kotlette mitte võtta rohkem kui taldrikule mahtus ja oi kuidas oleks tahtnud süüa spagette. Aga ei söönud.
Kui veidi tõsisemalt, siis samas on keha aru saanud, et millal ta põletab ja et tegelikult on hea küll, kui oled väheke kergem. Samas täielik mõistmine võtab aasta vähemalt, nii et ega ei maksa endale erilisi illusioone luua siin esimese kuu möödumisel. Mis puudutab söömist, siis viimasel nädalal, on mul tunne – olen ma söönud veidi rohkem ja see on halb. Tuleks ikkagi hoida paremini seda kaalu. Rohkem, ma pean silmas kolm kotletti 2 asemel ja nii. Suure tõenäosusega olen järgmise nädala kaalumisel kas samas kaalus või veidi kergem, aga iseloomu kasvatamist on siin kõvasti ja see ei ole hetkel lihtne. Loodetavasti läheb varsti jälle kergemaks. Aga see nädal on küll kuidagi igavene siga minu vastu olnud ja nälg ja isud muudkui aga kasvavad.
Treener Eric Brauer, kes on seda ametit pidanud omajagu, ütleb minu võbeluste kohta muidugi stoilise rahuga, et see pole mingi üllatus ja selleks, et seda kõike tõeliselt mõista, läheb 3-4 aastat. Söömine ja liikumine on kõigi inimeste elu igapäevane osa, aga see on ka erakordselt emotsionaalne teema, kus kõigil on hääl ja oma tõde samamoodi. Samamoodi õpin ma alles toime tulemist ja mitte ainult kaalu ja vererõhu langusega, aga ka nende isudest tulenevate inimlike raskustega ja huvitav oleks jälgida, mis ma kogu sellest asjast aasta pärast arvan.
1 kuu on tehtud, 11 on veel esimese aasta täitumiseni jäänud ja siis veel 12 kuud ja siis järgmised 12 kuud jne. Nii et kannatame rahulikult edasi.
P.S. Pildil näete neid moorapäid, mida ma ei tohi, küll aga nuusutasin ja mu õhtusööki, mida ma hakkan praeguses seisus kohe pärast lõunat ootama. Lõunaks sõin muide Fahlmanni kohvikus suppi, maitses taevalik. Vahepeal sõin aias ka kolm sibula õuna.
Järgneb….
