Toomas Luhatsi blogi “Verine Rõhk”
9. PEATÜKK: “Perspektiiv”
*Perspektiiv on ruumilise vaate kujutamine tasapinnal nii, et näiliselt säilib ruumilisus. Perspektiivi iseloomustab põhimõte: mida kaugemal on objekt vaatlejast, seda väiksemana on ta kujutatud pildil, ning mida lähemal on objekt vaatlejale, seda suuremana on ta kujutatud pildil. (Wikipedia)
Millegipärast vaatavad inimesed sageli nähtusi, ülesandeid, töid nö lühikeses perspektiivis. Vaatame ära esimese osa sarjast ja anname talle selle põhjal lõpliku hinnanngu. Kaotame kaalus 10 kilo räige nälgimise abil ja mõtleme, et nüüd olen tubli. Võtame vererõhu ühekordselt alla, misjärel läheme kuu aja pärast tagasi samasse rööpasse kus olime enne. Ma olen ise ka siin samavõrra süüdi kui paljud teised. Oma 10 korda olen küll elus dieeti pidanud või ka otsustanud valesti mõne asja üle n. välimuse järgi. Kes meist ei oleks. Piinlik küll, aga nii on. Üpris oluline on selle kõige juures õppida.
Head asjad ei pea juhtuma kiiresti. Kuu või aasta või isegi 2 või 5 aastat on meie elu teljel loodetavasti suhteliselt lühike aeg. Samamoodi ei saa vererõhu langetamist või ka kaalu kaotust võtta kuidagi projektina, selliselt, et 2 kuuga – 15 kg ja korras. Korras pole sellisel juhul midagi, sest kõik tuleb tagasi. Jah, need 15 kilo lisanduvad hiljemalt paari aasta jooksul uuesti ja uuesti ja uuesti. Kardan et paljud on seda tunnet kogenud, astues uuesti kaalule ja vaadates otse nendele vastikutele kg, mis on 100st tublisti üle läinud. Kuidas siis selle asjaga tegeleda ja kuidas seda perspektiivi muuta?
Igaks juhuks tuletan meelde, et ma alles õpin seda kõike, aga siin minu mõtted. Kui asetada lõpppunkt kusagile – ütleme 80 eluaasta juurde. Mõeldes nii, et see on minu eluiga. Hetkel oleme umbes poole peal ja paremal juhul on pool ees. Siis tegelikult need treeningud, kaaluteemad, vererõhulangetamised jne. Nendega on aega tegeleda väga pikalt – seega, tuleb olla kannatlik ning meeles pidada, et see punkt ajas on kusagil kaugel ees. Inimesi sageli aitab, kui on mingi eesmärk mille poole püüelda ja kui see on seal 80 peal siis aitab see igapäevaselt, iganädalaselt, igakuiselt ja igaaastaselt endale kinnitada – et ma olen nüüd oma elus positsioonis, kus ma teen iga päev midagi, et sinna eesmärgini jõuda. Jõuda kvaliteetselt ja ilusasti, heatujuliselt, sõbralikult, parema inimesena ja mis kõige olulisem – võimalikult tervena. Nii ma mõtlen sellest nüüd ja siin ma pean tegelikult suur aitäh ütlema Indrek Ildile kellega me ükskord eelmisel suvel sellest perspektiivi tunnetusest pikemalt mõtisklesime. Treener Eric Braueril minu Tervisestuudiost on ka üks hea näide selle asja kohta. Kunagi küsiti Kirk Douglaselt (1916-2020) et mismoodi ta on nii vanaks elanud ja mis on tema vitaalsuse saladus. (Lahkus 103 aastasena). Mr. Douglas vastanud seepeale nii. Kõigepealt, noorena, treenisin ma selleks, et tüdrukutele meeldida. Siis kusagil seal 40nendates, treenisin enda ja oma tervise jaoks. Lõpuks, 80-selt treenisin selleks, et ise saaks pissil käia, ilma täiendava abita. Treenima peab aga pidevalt, ilma pausideta. Minu meelest on see ka suurepärane näide perspektiivist ja selle muutumisest.
Mõni sõna ka sellest, missugust tagasisidet on Verise Rõhu kirjutised saanud.
Esimene kainestav tagasiside tuli ühelt koolivennalt, kes rääkis kuidas ta käib dialüüsis, sest ei pannud õigel ajal tähele, vererõhku alandama minna ja nüüd on neerud nii läbi. Rääkisin ühe tuntud raadiosaatejuhiga, kellel on sama probleem, kuid kes sai vererõhu maha. Olen kuulnud ühe töökaaslase hõimlase pärgarteri ummistusest, mis tekkis kõrge vererõhu tõttu ja pärast koomat ja osalist töövõimetust on nüüd taastumise teel. Olen rääkinud insuldi saanud mehe abikaasaga, kes rääkis kuidas pisarad tulid silma kui nägi oma meest haiglas lamamas ja pidi teda väikese lusikaga söötma. Kirjutasin ühe tubli naisterahvaga, kes sai insuldi 37 aastaselt ja on nüüd sellest peaaegi taastumas. Olen rääkinud või kirjutanud tänaseks väga paljude inimestega. Ilma liialdamata neid on olnud üle 100 ning seda tagasisidet tekib kogu aeg juurde. Eraldi võetuna on need kurvad lood Eestist 2020 aasta sügisel, ühendatuna näitavad nad tervikut, mis annab meile tugeva sõnumi.
Vererõhu tõusu ja kõrgesse vererõhku ning sellele järgnevatesse haigustesse ei saa suhtuda kuidagi lõdvalt või suvaliselt. Samas on valik meie enda kätes – kas me teeme selle loo ilusa ja hea lõpuga looks, elades kauem kui 40-50 aastat. Või ei tee midagi, ja lahkume 30-40 aastat liiga vara. Survet pole, igaüks ise otsustab.
P.S. esimesel pildil on vererõhk enne, teisel pärast treeningut.
