Pühad ja söömine
Pühad on aeg, mis toovad ellu muutuse, rebivad meid välja argirutiinist ja lõhuvad väljakujunenud töö- ja elurütmi.
On neid, kes naudivad pühi ja valmistuvad selleks pikalt, kui ka neid, kelle jaoks on kirev aastalõpp pigem stressiallikas. Pühadeaeg toob teravamalt esile nii hea kui halva meie elus. Enda ja maailmaga paremini toime tulemiseks on vaja aeg-ajalt “STOP” nupule vajutada ja pilk iseenda vajadustele pöörata.
Pühad ja meelerahu
Enamus meist teab üpris veendunult, mida nad ei taha, kui ka seda, milline peaks olema meiega seotud inimeste käitumine ning eluviis. Samas pole me sageli teadvustanud, sõnastatud ja kõvasti välja öeldud omaenda tegelikke vajadusi. Mina tahan ei ole sama kui Mina vajan. Tahtmised kipuvad aga tänases elutempos paljude meie tegelikke vajadusi lämmatama. Oma karjääri ülesehitamises või uue kodu ostmise nimel pingutamises pole midagi halba kui püstitatud eesmärk on kooskõlas meie loomusega. Omal moel survestatuna ühiskondlikest normidest ja arvamustest muutume aga oma tahtmistes pahatihti lühinägelikeks ja väiklasteks.Tahtmised, mis ei toeta tegelikke vajadusi, toidavad kadedust ja eemaldumist. Ja nii leiame just pühade eel, välja rebituna tavarutiinist, end kurnatu, üksildase ja segaduses olevatena.
Otsides meelerahu tuleb leida see MISKI, mis annab meie loomusele püsivalt jõudu. Mis toetab meid inimesena, inimeseks olemises. Mis ehitab, mitte ei lõhu. Teades oma vajadusi ning pöörates neile tähelepanu, saame ka teistele anda nii, et me endid tühjaks ei kanna. Ja kindlasti on meie meel rõõmsam kui õpime vastu võtma, märkamakui meile südamega antakse. Õpime tänama. Tänamine toidab ja tervenab nii tänajat kui seda, keda tänatakse.
Pühad ja söömine
Rõõmsa ja rahuliku meelega suudame ka oma toiduvalikuid paremini tasakaalus hoida. Kui stress läheb ülemääraseks, siis pole midagi teha, toit on esimene ja sageli teadvustamata, nö. legaalne narkootikum, millega pingeid leevendada.
Teades, et pühad panevad ka väga tasakaalustatult sööjad proovile tasub kõigepealt endale ausalt tunnistada, mis tegelikult maitseb ja meeldib. On mul toitude osas mingeid nõrkusi. Näiteks tunnistan ausalt, et mulle meeldib maiustada. Kui meeldib, siis ega neid soove ainult tahtega väga jõuliselt välja lülitada ei saa.
Söömist saab paremini kontrolli all hoida kui teadvustame oma “nõrkusi” ja seda, et mistahes liialdamine tekitab probleeme. Karmid keelud tuleks unustada ja pigem leida vastus küsimusele, et mis on need viisid, kuidasendale meeldivaid toite lubada, samas tervist koormamata.
Oluline on mitte keelata. Määravaks saab see, kuidas ma endale midagi luban. Keeldudega tuleb üldiselt üles süütunne. Süütunne aga lõhub ja ei aita mingil moel lahndusi leida.
Kas ma olen sellepärast siis halb, et ma sõin ära 10 piparkooki? Ilmselt ei sõltu kellegi tegelik inimlik väärtus söödust, kuid sageli sildistame end „sooritatud pahateo“ järgselt, kinnitades “Ma olen halb”, mis hakkab laienema “Ma olen saamatu”, “Ma ei saa hakkama.” Söögiga seonduva korral on oluline, et tunnistan endale oma nõrkusi ja annan aru, mil määral nad mind tegelikult mõjutavad. Tõsised toitumishäired vajavad meditsiinilist abi, kuid enamustel juhtudel aitavad läbimõeldud kokkulepped iseendaga. Näiteks, kui armastad piparkooke, pole mõtet ühest-kahest piparkoogist probleemi tekitada, vaid võtta otsus, et sööd need ära peale korralikku einet. Teisisõnu, lubad endale, et ei maiusta tühja kõhuga. Nii suurendad tõenäosust, et ei söö korraga tervet pakki piparkooke ja suudad kergemini ülesöömist vältida.
Sama on teiste toitudega. Kui armastad (rasvast) sealiha, aga kardad kaalu pärast, siis ei pea jõulupraest keelduma. Söö lihtsalt ennem ahvatlevat praelõiku portsjon juurvilju ja salatit ning jäta lihanauding kõige lõppu. Nii jääb suurema tõenäosusega lisatükk tõstmata.
Ja veel, söö kiirustamata!
Unusta aga ära, et oled söödud toidu pärast halb ja rumal inimene, nii ei ole!
Jõluaja üks väärtustest võiks olla koos olemine. Tõeliselt lähedastega koos olemine, nedele pühendumine muudab ka söömismustreid ja võtab söömistempo alla. Siit tuleb pühadeaja soovitus – keskenduda üksteisele, mitte söögile!
Võtke aega ükseteise jaoks ja hea söök toetagu koosolemisrõõmu, mitte vastupidi.
Autor: dr. Kristel Ehala-Aleksejev
