Internetifoorumitest saadud meditsiiniteadmised võivad ühel päeval viia kurbade tagajärgedeni. Seepärast peab igaüks otsima professionaalset arstiabi ning mitte riskima. Oluline osa haiguste vältimises on vaktsiinidel, kirjutab perearst Anneli Talvik.

Arsti töös on palju muutunud. Patroneeriv arst on minevik ja patsiendist on saanud partner enda ja laste tervise küsimustes.

Liigume ka sinnapoole, et igaüks mõistaks, et patsient vastutab oma tervise eest ise. Arstil on loomulikult kohustus selgitada riske ja oma seisukohti ning vastutada raviotsuste eest, aga kui patsient tahab ennast ravida või ravimata jätta mõnel teisel, enda valitud viisil, peame laskma tal seda teha. Arsti kohustus on aidata kaaluda kasu ja kahju. Patsiendi kohustus on tervist hoida, mitte raisata. Kõikidel sekkumistel on toime ja kõrvaltoime ning iga otsust tuleb hoolega vaagida, analüüsida ja sobitada patsiendi parimate huvidega.

Maailm ei ole kunagi olnud nii individualistlik kui täna. Enesekesksus väljendub inimeste terviseküsimustes mitmeti, juhtides sageli eluotsuseid. Arstid kuulevad patsiendilt sageli: «Tahan, siis teen, kelle asi see on. Ma ei hooli teistest, peaasi, et mul endal hea.»

Paraku näevad arstid ka seda, kuidas ei piisa raha mitme haiguse raviks nüüdisaegsel tasemel. Vähiravifondi tänuväärne töö on parim näide sellest, et maksumaksja raha ei jätku kõigeks.

Arstid raviksid kõiki, aga nad saavad seda teha niikaua, kuni raha jätkub. Patsiendi tasandil arst valida ei taha ega tohi, ta tegutseb, et päästa elu. Kui aga lõpuks tuleb mõni patsient rahapuudusel ravita jätta, tekivad eetilised dilemmad: kas ja kui palju peaks ravima neid, kes oma tervisest ei hooli, kes otsesõnu kahjustavad oma eluviisiga või käitumisega ennast ja teisi? Kui palju ja kui kaua saab ja peab arst kõrvalt vaatama inimese otsuseid, mis on kahjulikud teistele, ka tulevastele patsientidele? Kelle ravimine on olulisem ja kelle huvi on eespool, kas üksikisiku või ühiskonna huvi?

Olgu meil meeles, et ühiskonnas on inimesi, keda tuleb kaitsta ohtude eest. Need on lapsed ja rasedad, need inimesed, kelle immuunsus ei ole tavapärane ja kohane, need on eakad, kelle elujõud on läinud praeguse ühiskonna hüvede tagamiseks ja kelle heaolu eest peame nüüd meie seisma. Need on meie endi ja meie naabrite lapsed, meie emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, mitte võõrad.

Meditsiinieetikud on jõudnud järeldusele, et üksikisiku huvisid ei saa tervishoius seada ettepoole avalikest huvidest. Teame Eesti tervishoius valitsevat solidaarsuspõhimõtet: kaitseme ja ravime kõiki, kes seda vajavad.

Aga peale eetika ja kokkulepete peab arvestama ka inimesele kasutada oleva tasuta meditsiinihüve tegelikku kulu ja hinda, mida me maksame kaotatud töövõime või elu eest.

Kahjuks on ühiskonnas läbi rääkimata, kuidas ühishüvede kasutamine paneb ka üksikisikule vastutuse ja kohustused.

Parim näide ühishuvist tervise vallas on nakkushaiguste ehk epideemiate vältimine. See, et pandeemiaid pole ammu olnud, pole hügieeni ega majandusarengu võit, vaid saavutatud tänu vaktsineerimisele. Maailmas kasvab jälle suremus leetritesse. Grippi ja gripi tüsistusesse sureb maailmas igal aastal umbes pool miljonit inimest. Pole põhjust arvata, et elades Euroopa hästiarenenud riigis, oleme epideemia eest kaitstud.

Vaktsineerimine raskete nakkushaiguste vastu on ainus efektiivne võimalus ennast ja teisi kaitsta, aga selleks peaks olema kaitsesüst tehtud vähemalt 95 protsendil inimestest, sest nii tekib kollektiivne nakkuskaitse, mis ei lase tekkida puhangutel.

Meil on väga palju haigusi, millele puudub ravi ja mis kindlalt ja kiirelt lõpevad surmaga, lisaks tapavad inimesi õnnetusjuhtumid. Ennast mitte vaktsineerides pikendate kohe ja vabatahtlikult nende võimalike haiguste nimekirja, mille vastu meditsiin on teid ravides võimetu.

Kuna raskete haiguste intensiivravi on suur tervishoiukulu, mille eest enamik ise maksta ei jaksa, siis on mõistagi targem neid kulusid ennetada ja vaktsineerida. Tulen tagasi selle juurde, mida tunnevad arstid, kui tervishoius ei jätku vahendeid kõikide patsientide ravimiseks. Mida tundis arst, kes ravis hiljuti edukalt vanaproua infarkti, aga kui naine oli haiglast koju saanud, külastasid teda vaktsineerimata lapselapsed ja ta suri grippi?

Kas vaktsineerimisest loobuja adub oma otsust tehes, et see võib tema lähedase päriselt tappa ja küüslauk ei aitagi?

See lugu siin ei ole mõeldud vaktsineerimisvastaste veenmiseks. Nende puhul on tegemist uskumuste komplektiga, mis toetub ebateadusele ja on ammu sadade teadlaste poolt ümber lükatud. Kuid ebatõde tekitab ka tugevaid kirgi, sest mängib inimeste emotsioonidel ja seetõttu mõistlikke argumente enam ei kaalutagi.

Vaktsiinivastaste puhul on rong ammu läinud ja nende väljajuhtimine väärast inforuumist võib paista tulutu. Aga nii nagu nemad on teinud oma valiku, tuleb ka meil teha oma valik. Peame valima, keda me tahame kaitsta.

On lootust, et aina rohkem on inimesi, kes hoolivad ümbritsevast kogukonnast, kes mõtlevad kaasa ja teevad otsuse, mis on arukas ja hooliv. Vaktsineerides ennast ja oma lähedasi, kaitseme meile olulisi inimesi.

Sageli on patsiendil peas vaktsineerimisega seotud hirmud ja müüdid, mida on võimalik faktide ja selgete vastustega maha võtta. Aga kui patsient arvab, et arstid ei räägi tõtt, sest on ravimifirmade poolt ära ostetud, siis seda inimest me enam päästa ei suuda.

Mõned ümberlükatud müüdid on järgmised:

1. Vaktsiinid on rikastumisallikas meditsiinitööstusele – vastab osaliselt tõele. Kahjuks on rikastumisallikas ka piimatooted, maiustused, päikesepatareid ja vitamiinid. Loetelu on lõputu, kuskil saab keegi rikkaks, see on tõsi.

2. Vaktsiin tekitab autismi – on ammu ümber lükatud.

3. Vaktsiin teeb tervise nõrgemaks – ümber lükatud.

4. Vaktsiin koormab lapse immuunsüsteemi liigselt – ümber lükatud.

5. Vaktsiin sisaldab tervisele ohtlikus koguses alumiiniumi – ümber lükatud.

6. Viirused muutuvad, seetõttu pole mõtet vaktsineeridagi, näiteks gripivaktsiini arendatakse ja muudetakse ju igal aastal – ümber lükatud.

7. Tugeva tervisega inimene grippi ega leetritesse ei jää – ümber lükatud. Need sajad tuhanded, kes viimase kolme-nelja aasta jooksul Eestis grippi on nakatunud, olid enamikus enda hinnangul varem täiesti terved ja tugevad inimesed. Ka surnute hulgas on palju neid, kes olid varem terved ja tugevad.

Muide, grippi suremas oleva inimese intensiivravi toimub samuti ravimite ja aparaatide toel, mis pärinevad samast meditsiinitööstusest. Kas vaktsiinist keelduja tüsistuse ravimiseks peaks kasutama mett ja kummelikompressi?

Internetist infot ammutades ei ole analüüsiseost, kus suurem oht saaks ka suurema tähelepanu

Enamik inimesi saab tänapäeval terviseinfo internetist. Paraku võib patsient dr Google’i abuk ise panna endale diagnoosi minutitega ja paari tunniga saada pseudoteadmised haiguste «põhjustest ja ravist», sest puudub info selekteerimise ja analüüsimise oskus.

Arstide tööaeg kulub ravimisele. Netikogukondade põhiaeg kulub info jagamisele, seda eelnevalt kahjuks analüüsimata. Lisaks postitavad infot internetti ka võrgurobotid, mis tegelevad sisureostusega, aga sellest tarbija, kes ainult meediast infot ammutab, ise aru ei saa. Uuringute järgi tekivad ebatõdesid külvavad postitused vaktsiinide kahjulikust toimest 22 korda sagedamini kui pärisuudised vaktsineerimise kasust ja vajalikkusest. Näiliselt on seega vaktsiinivastasust palju, aga osa sellest on spämm ja spinn.

Haiguste ärahoidmise vajadust näitlikustatakse tüsistuste ja surmaprotsentide esitamisega, aga paistab nii, et kui räägitakse tuhandetest leetritesse haigestunud lastest või sadadest tuhandetest gripisurmadest üle maailma, siis see ei eruta kedagi. Meie infoväli on tuimastatud igapäevaste sõnumitega sõjakolletest, loodusõnnetustest või genotsiididest ja kui need asjad juhtuvad meist kaugel, teisel poolkeral, siis see ei lähe kellelegi korda. Surmauudistele hakkame klikkima alles siis, kui see juhtub meie maal, meie linnas, meie tänaval. Kahjuks kümme liiklussurma jaanuaris erutab meeli küll, aga augustiks oleme kuuekümnega ära harjunud. Uudiste kaudu meieni jõudev surm ei tundu enam päris.

Internetist infot ammutades ei teki analüütilist seost, nii et suurem oht saaks ka suurema tähelepanu. Seegi on infosõda. Valeinfoga saab suunata teisiti mõtlema ning usaldamatuse külvamine arstide ja meditsiini suhtes on siin vaid üks näide.

Gripp ise on õnneks enamasti kerge või keskmise raskusega ja kuluga, aga ta võib tavaviirusest hõlpsamini viia surmavate tüsistusteni.

Eestis suri eelmisel aastal grippi 94 inimest. Viimase nelja aasta jooksul on Eestis grippi surnud 183 inimest, sh imikuid, teismelisi, rasedaid. Suur enamik neist inimestest elaks, kui nad oleksid ennast vaktsineerinud.

Gripivaktsineerimisega hõlmatus on Eestis alla nelja protsendi, see näitaja on Euroopa väikseimate hulgas. Vaktsineerida saab nii oma perearsti kui ka suurte raviasutuste juures; võibolla peaks saama vaktsineerimist korraldada ka kaubanduskeskustes ning apteekides? See aitaks tublisti vähendada gripi ja teiste nakkushaiguste levikut ja sagenevaid surmajuhte. Enesekesksus lõhub solidaarsusmeditsiini ja võib viia niikaugele, et lõpuks on väga paljudel inimestel väga halb.

Kaitseme siis kõiki, kes seda vajavad, ning vaktsineerime end ja oma lapsi.

Allikas: https://arvamus.postimees.ee/6400977/perearst-arge-mangige-enda-ja-oma-lahedaste-tervisega