Kärgpered ja kasuvanemaks olemine puudutab kaugelt rohkem inimesi kui esialgu võib tunduda. Paarisuhe, kus on laps või lapsed, laguneb ja partnerid lähevad oma teed. Paljudel juhtudel otsustavad partnerid varem või hiljem hakata koos elama uue partneriga, ning uus partner saab endale ka kasuvanema rolli. Peres kuhu tuleb kasuvanem ei pruugi kõik sugugi libedalt sujuda.

On mõned aspektid, mida täiskasvanud võiksid kasuvanemaga perekorralduses arvestada.

Kaotus. Paratamatult võivad lapsed kasupere moodutumisel tajuda mingit tüüpi kaotust. Kaotus ja kurbus võib olla seotud päris vanema eraldi kolimisega või arusaamisega, et elu ei saa enam kunagi endiseks. Võib puruneda ja mõraneda lapse lootus pärisvanemate leppimisesest ja endise olukorra taastamisest. Kaotus võib olla ka see, et ühe vanema tähelepanu on nüüd jaotunud. Laps võib tajuda ka teatud määral turvalisuse kaotust, varem hästi toiminud suhe muutub ning usaldava ja turvalise kontakti loomine uue täiskasvanuga võtab aega. Nii bioloogilisel vanemal kui ka perre siseneval kasuvanemal tuleb silmitsi seista nii enda kui ka laste tunnetega. Esialgu on oluline kõigi (enda, partneri, lapse) erinevaid tundeid tunnistada ja aktsepteerida.

Segased tunded. Lisaks lastele võivad ka täiskasvanud kokkukolimisel ja kärgpere moodustamisel tunda segasid, oma vahel konfliktis olevaid tundeid. Ühestküljest rõõm, armastus, ja uue alguse tuhin, teisest küljest süütunne, kahtlused, enda tundmine ebapiisavana, üleliigsena jms. Tunnete virr-varr tekitab omakorda küsimusi: Miks ma nii tunnen? Kas see on normaalne? Täiskasvanutele võib tunduda kohatu kogeda niivõrd erinevaid tundeid samal ajal. Segastest tunnetest on raske arusaada ja neist on keeruline ka partneriga rääkida. Rääkimine ja kuulamine on aga suhete vundament.

Kasuvanemaga pere vs bioloogiliste vanematega pere. Probleemide ilmnemisel peres süüdistatakse sageli kasuvanema või kärgpere aspekti. Kõik oleks lihtsam ja loogilisem kui oleks tegu päris vanematega. Sellises situatsioonis kipuvad täiskasvanud unustama, et ka bioloogiliste vanematega peredes võib esineda suuri ja väga erinevaid probleeme. Samuti kiputakse idealiseerima bioloogiliste vanematega peret kasuvanemaga pere ees. Selline ideaalse pere fantaasia võib tekitada ärritust, lisapingeid ja lootusetust, kuna käesolev pere ei ole ideaalne. Samuti võib juhtuda, et täiskasvanud süüdistavad kasupere situatsiooni ka loomulike, laste arenguga seotud kriiside eest.

Laste jagamine ekspartneriga. Kasuvanemaga peres ja kärgperes peavad vanemad arvestama lapse soovi, vajaduse ja õigusega suhelda oma teise bioloogilise vanemaga. Laste jagamine oma ekspartneriga, ka ekspartneri uue kaaslasega võib olla keeruline. Nende keerukate tunnete lahti mõtestamine ja teadvustamine aitab mõista ka lapsi kellel võib olla sama keeruline kohaneda ja jagada oma vanemaid uue elukaaslastega.

Poolte võtmine. Lapsed väljendavad sageli iseenda segadust ja konfliktseid tundeid, rünnates oma vanemat või kasuvanemat. Täiskasvanute rektsioon võib olla rünnaku alla sattunud teise täiskasvanu kaitsma asumine. Sellist käitumist tajub laps mitte kellegi kaitsmisena vaid vasturünnakuna tema vastu. Täiskasvanud moodustavad üksteist kaitstes liidu ja laps tunneb end üksi ja mahajäetuna. Sellisel juhul konflikt süveneb. Parim oleks teisel täiskasvanul julgustada omaltpoolt last ja (kasu)vanemat vajalikke teemasid omavahel läbi rääkima ja väljendama oma vajadusi ja haavatavust.

Kärsitus. Kasuvanema rollis võib täiskaskvanu endalt hakata eeldama, et ta tunneks samal määral kiindumist kasulapse suhetes kui bioloogilise lapse suhtes. Kui see nii pole, võib kasuvanem ennast hakata süüdistama. Teinekord tajub täiskasvanu “kasu-” faktorit ka suhete loomise takistajana, mis väljenduvad mõtetena ”Kui tegu oleks minu lapsega siis….” Suhete loomises vajavad kõik osapooled aega. Aega tuleb võtta endale ja anda ka teistele pereliikmetele. Uutel partneritel on vaja oma vajaduste, väärtuste vastastikust väljendamist, kuulamist ja kokkuleppeid, sellest saavad kasu ka kärgpere lapsed.

Kõik perekonnad, ka kasuvanemaga pered on pidevas protsessis ja arengus. Kui vaatame peret mingil ajahetkel on see nagu filmi peatamine, me näeme ühte kaadrit. See mis otsuseid ja valikuid asjaosalised just sellel ajahetkel teevad mõjutab asjade käiku hiljem, nii filmis kui ka päris elus. Kõigile lastele on parim kui päris- ja kasuvanem on õnnelikud, vastutustundlikud ja teadlikud nii endast kui ka ümbritsevast. Tasakaalus täiskasvanu, kes on kontaktis endaga ja tahab leida tee kontaktini lapsega, tavaliselt ka selle leiab. Täsikasvanu vastutus on häälestuda lapsele ja pakkuda küpse ja mõistva täiskasvanu tuge.

 

Autor: Merit Lage

Laste ja noorte psühhoterapeut

SA Lastekeskuses