46. PEATÜKK: “Me elame ühes maailmas praekartulite ja viineritega”

Te kindlasti mõtlete, et ma pean praegu silmas peene vihjega mingeid inimtüüpe? Ei pea. Ma mõtlen siinkohal praekartuleid ja viinereid, mis iseenesest ei tohiks ühelegi minu vanusele inimesele tunduda võõrad lapsepõlvetoidud.

Ometi – kui nendega liiale minna, siis võib minna selle kaalutõusuga halvasti. Eric Brauer ütles eile, et iseenesest võib ka ainult pelmeene süües olla väga sale, oluline on kogus. Ja õnneks muidugi ainult pelmeene sööma ei pea. Ka viinerid ja praekartulid on okei – kui kogus on mõistlik ja kui Sa enne ööd ei küta neid sisse kaks pannitäit. 

Aga tuleme selle mõttekäigu juurde varsti tagasi. Räägime siis korra Ericust. Kes ta on? Me korra mõtisklesime sel teemal ja tituleerisime ta treenerfilosoofiks – aga see oli nii ammu tagasi, et paljud lugejad ei pruugi isegi olla seda lugenud. Eric ise ütleb, et ta on inimene, kes tegeleb kehakaaluga seotud probleemide nõustamisega koos treeninguga ning see kõik käib teadmiste ja kogemuste põhjalt. Kuulab inimese ära, mõtiskleb koos indiviidiga ja aitab asja arutada. Lisab juurde, millised on ohud kui tehakse nii ja mitte naa – mida tema soovitaks teha ja kuidas toimida. 

Ericuga vahel mööname, et kindlasti on treenereid ja nõustajaid, kes oskavad palju uhkemaid ja paremaid harjutusi välja kirjutada kui tema. Veel enam, kui oleks eluliselt oluline – siis me suudaksime mõlemad Ericuga kaotada 10 või enam kilo kusagil kuu ajaga. Jep, isegi mina, aga sellel puudub igasugune mõte. Sest see tuleb samakiiresti tagasi kui uuesti samamoodi sööma hakata ja trenni mitte teha. 

Palju raskem on valida õige tee, saada aru, et kus see ülekaal tuli – kas magasin liiga vähe, töötasin liiga palju, olid hingelised mured, liiga suur stress – või mis täpselt inimese elus see valukoht oli. Eric aitab selle koha üles leida. Kas see meeldib, kui ta selle üles leiab? Esimese hooga kindlasti mitte. Kas see ausus aitab meid edasi? Absoluutselt kindlalt. Kaalukaotus mingi äärmusliku jõumeetodiga pole just raketiteadus, aga ehk on olulisem jõuda teatud ajaga oma isiklike valukohtadeni. Kui need on käes, siis peab korraks seisatama ja mõtlema, kuidas ja kas üldse antud hetkel seal on võimalik midagi kardinaalselt muuta. Aga seda tuleks teha tasakesi ja ilma paanikata. 

Seega siis, parem on leppida et me elame praekartulite ja viineritega ühel planeedil. Veel enam, me elame ka viinaga ühes maailmas (alkoholiga). Ka sellega tuleb õppida koos eksisteerima. Võttes neid elu paratamatusi avatult, üritades meeles hoida, et meie valitud elu muutuse, treeningu ja toitumise teekond on nüüd kindel kuni meie lahkumiseni siit maailmast paremasse maailma, on kuidagi natukene kergem. Ma loodan et Teil ka. 

P.S. Piltidel on näha missugused meie treeningud ja sekka ka mõtisklused on. Samuti märkate kui suurt rõõmu valmistab Eric Brauerile ja Maarit Sarjasele patsientide treenimine – aga miks ei peaks olema lõbus vaadata, kuidas paks poiss kükitab Sinu korralduse peale…

Broneeri aeg Dr Anneli Talviku vastuvõtule

Loe ka teisi Toomas Luhatsi blogi peatükke