19. PEATÜKK: “Otseeeter”

Inimestele meeldivad erinevad nähtused. Kes saab naudingu mootorispordist ja krossikaga metsas müttamisest, kes naudib klassikalist muusikat ERSO esituses Estonia kontserdisaalis, mõni armastab üle kõige rabamatku ja keegi ei saa ilma sukeldumata elada. 

Minu jaoks on üheks kõige enam meeldivaks tundeks otseeetri fluidum – kui mikrofonil või kaameral läheb põlema punane tuli ja sa saad aru, et see mis järgneb on sinu ja su kuulajate vaheline kvaliteetaeg. Pealtnäha ei ole selles midagi erilist. Vikerraadios on sul üks tuba täis mikrofone, käib paar inimest saate jooksul läbi intervjuud andmas, sul on helirezhissöör puldis kas hooitseb, et nivood oleksid kõrvale meeldival tasemel – aga Sõbrad, tavalist pole selles kõiges mitte midagi. Sa oled ettevalmistanud suure hulga muusikat, intervjuusid ja tekste ja mõtteid ning loodad, et need ka kuulajatele korda lähevad. See on puhas nauding – kui sulle antakse võimalus rääkida omi mõtteid, mängida parimat võimalikku muusikat ja üllatada oma kuulajaid. Miks ma sellest siin kirjutan? Sest mul on põhjust oletada, et minu jaoks on see kõik – lisaks muule kirjeldatule ka puhas ravim. Julgen oletada et mul vererõhk just ei lange otseeetri ajal, küll aga olen ma veendunud, et need õnnehormoonid, mida igakord kui eetris olen – pangega kaela saan – on emotsionaalses plaanis lihtsalt kulda väärt. Peamine, mida ma loodan on see, et suudan seda õnnetunnet läbi raadioeetri ka kuulajate kodudesse, autodesse ja kõrvadesse toimetada. Aga muusikalises plaanis ma küll pean ütlema, et nädalavahetustel suudan ma vähemalt 2 korda kogu saates mängitava muusika välja vahetada, mille ma juba algselt olen ise valinud – et kolmapäeviti ja neljapäeviti algusega kell 16:15 kõlaks Vikerraadios muusikaliselt ainult puhast poeesia, mitte grammigi proosat.

Trennis käin tublilt edasi – sel nädalal oli üks uus kogemus ka – Eric Brauer võttis mu kaasa Laagrisse – kus ta käib teisipäeviti korvpalli mängimas. Korvpall ja mina oleme vanad sõbrad, aga muidugi vahepeal läksid meie teed lahku, sest kui ma üldse enam sisse ei suutnud visata, harjumuspärasel tasemele, siis läks tuju pahaks ära ja ma ei tahtnud käia. Sel nädalal oli päris hästi juba tabavusega – eks seegi on ilmselt kaaluga seotud, kui kehakaal väiksem läheb paremini korvi ka. Teise treeningu tegime Ericuga Tervisestuudio võimlemissaalis ja kuna üks päev oli ainult kahe trenni vahe – siis oligi kohe raskem pisut kui tavapäraselt, aga ei midagi hullu.

Jäin korra kolmapäeval Ericuga mõtisklema, et miks ma trennis käin – on see hirmust või hoopis kohusetundest või on see distsipliini küsimus? Ükski nimetatutest ei ole ilmselt õige – see on umbes sama hea küsimus, et miks Sa sööd või käid lapsel lasteaias järel – see lihtsalt on elu osa – ja nii ma seda võtangi. Pealegi meeldib mulle see 1,5 – 2 korda nädalas trennitegemist hoopis rohkem kui 4 korda. Ma ikkagi ootan oma treeninguid, mitte ei nea seda päeva, mil tossud tuleb jälle kotti toppida ja otsida kusagilt need lühikesed püksid ja trennisärk ning saunalina välja.

Olin ka ühenduses Dr. Anneli Talvikuga ning järgmisel nädalal panen aja kirja koormustestile, sest tuleb aimu saada, mis seisus ma siis nüüdseks tegelikult olen. Sellest aga juba järgmises Verise rõhu osas.

Jätkub …

Broneeri aeg Dr Anneli Talviku vastuvõtule

Loe ka teisi Toomas Luhatsi blogi peatükke