13. PEATÜKK: “Sa oled haige inimene!” 

Paljude meelest olen ma haige inimene muidugi juba varasest lapsepõlevest, seda peamiselt mentaalsete väljakutsete poolest ja ma usun et see ei pruugigi olla tõesti väga kaugel. Lisaks sellele olen ma haige inimene nüüd ka muidugi ametlikult, sest see on meediast läbi käinud. 

Ja kui Su kohta on öeldud televiisori kasti seest, haige tüüp, siis nii ongi. Positiivne mõistagi on selle asja juures tõik, et ma absoluutselt ei pahanda. Teisalt aga on siin kindlasti lugejaid, kes loevad seda postitust praegu esimest korda ning mõtisklevad, et mille pärast see ažiotaaž siin käib. Mis verine rõhk – mingi imelik järjejutt, misasja? 

Teeme rahuliku kokkuvõtte, meediast. Kanal2s on saade Tuhat Tervist, mida toimetab Heidi Hanso ja juhib Indrek Ventmann ning need kes lugeda ei viitsi – saavad sealt aimu, millest see jutt siin mu seinal käib:

https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=226971

Kellele meeldivad pikemad käsitlused, siis Eve Kallaste EPL LPst tegi tummise kokkuvõtte läinud nädala LPs, aga kuna see on paljude jaoks maksumüüri taga – siis tema loaga ma toon siin ära küsimused ja vastused meie algses versioonis – mille suurim väärtus on mõistagi Anneli Talviku kommentaar, päris lõpus. 

https://epl.delfi.ee/lp/toomas-luhats-arst-vottis-mu-rajalt-maha-ja-kusis-kui-kaua-ma-kavatsen-elada?id=91142839

Seda Lugu on tänaseks loetud 60 000 korda – hea number. Hea mitte sellepärast, et mulle kohutavalt kombel meeldiks kui minust kirjutatakse. Kommentaaridest lugesin, et lisaks kõigele muule veidrale, on pentsik ennast meedia vahendusel ka ravida. Hea number sellepärast et kõrge vererõhu ja selle ravimise temaatika on tähtis ning et paljud inimesed, kes sellesse on põhjusel või teisel suhtunud kerge skepsisega – teadvustavad, mõtlevad kaasa ja analüüsivad ennekõike ennast ning vajadusel saavad abi enne kui on hilja.

Toomas, sa näed igati terve välja, kuidas sa üldse teada said, et vererõhuga pole kõik korras?

Läksin pikendama autojuhilubade tervisetõendit. Suhteliselt tavaline asi, aga kahjuks ei pikendatud seda kohe, vaid alles pärast tõsist vestlust arstiga ja siis ka korraga aastaks. Vererõhk oli väga kõrge ja ma arvan et Dr. Anneli Talvik Sinu Arstist tegi kõik väga õigesti, sealjuures minu – mitte enda huvides. Võttis mu rajalt maha, et ma poleks autoga teistele ohtlik. Endale olin juba ammu ohtlik, ise seda teadmata. Arst hoolis minust rohkem kui ma ise!

Kuidas see teadasaamine mõjus? Imestunud? Pettunud? 

Mul on olnud kõrge vererõhk nii kaua kui ma mäletan. 10 aastat tagasi ma käisin ka korra 24 tundi rõhumõõtjaga ringi ja tookord oli tulemuseks ülemise lubatud piiri peal olev rõhk. Seekordne mõõtmine andis aga tulemuse mis oli konstantselt üle lubatud piiri, kohati palju. Eks ma olin Ikka koraks pahane, et tervisetõendit ei saa kauemaks kui aastaks, aga pigem olin ka murelik, sest arst küsis kaunis otse, et kaua ma planeerin elada, aga sellise rõhuga edasi lastes on 10 aasta pärast mul esimene insult või infarkt tõenäoliselt juba olnud.

Andis sinu ka enesetunne eelnevalt kuidagi märku, et asi pole päris õige?

Ei andnud. See ongi sageli kõrge vererõhu juures ohtlik, et ta on selline vaikne hiiliv asi Sinu sees. Ei tunne ennast oluliselt kuidagi kehvasti ja kui tunnedki, siis ei saa tegelikult isegi sellest aru. Ei oska seostada vereõhuga, vaid mõtled: ehh, olin täna väga töökas. Nüüd kus ma olen loobunud ohtrast kohvijoomisest, toitun teadlikumalt, teen trenni teadlikumalt ja võtan ohtude vältimiseks esmases etapis ka rohtu, siis on küll oluliselt kergem olla. Umbes selline tunne on, nagu oleksin 15 aastane. Dr. Anneli Talvik ütleb, et keha võitles kõrge rõhu vastu ja oma elu eest  ja peale sellest ülesandest vabastamist on tänulik. Kergus tuleb veresoonte lõõgastumisest ja kudede hapnikuvarustuse taastumisest. On kole mõelda, et aastate pärast poleks enam midagi taastada- vererõhuhaigus jäigastab veresooned ja kogu keha ei saa enam korralikult hapnikku kätte. 

Kui tõsiselt sa arsti teadet esimesel korral võtsid?

Aastate eest võtsin seda teadet nagu me kõik. Arst kirjutab midagi oma arvutisse, mina vaatan aknast välja ja tahaksin juba kiiremini kaduda sealt kabinetist ja siis jätame ilusasti nägemist ja kõik on kosher. Mina unustan, arst unustab – aga kohustuslik visiit on tehtud. Väga tülikas oli, kui seda meelde tuletati, et eluviisid tuleb üle vaadata ja ennast harida, pingutada. Vahel pereõde helistas ja kutsus uuringutele, aga ma ei saanud aru, miks seda vaja on. Kui oled noor, tugev, terve – jutt tulevikuriskist ei läinud mulle teps korda.

Aga teisel korral?

Seekord võtsin seda väga tõsiselt, sest ma sugugi ei soovi saada insulti või infarkti – eriti kui saan ise palju ära teha, et selle esinemise tõenäosust vähendada. Ja no kaunis jabur on jääda juhiloast ilma, sest Sa ei läbi tervisekontrolli auto juhtimiseks. Pealegi suutis Dr. Anneli Talvik mulle selgeks teha, et tervis on patsiendi vastutus, arst on lihtsalt nõustaja, suunaja. Ja kui patsient valib haige olemise ja mittemidagitegemise, siis arst nõustab teda ikka põhiliselt riske meelde tuletades, kahjuks ka tüsistusi ravides.

Dr ütles, et ei pikenda autojuhiluba. Sa siis ei sõidagi autoga hetkel? Kas see praktiline ebamugavus pani su tegutsema? 

Sõidan ikka, sest sain aastase tervisetõendi pikenduse lubadusega et võtan midagi ette ja hakkan esialgu rohtu võtma. Ma nimelt ei soostunud alguses vererõhu rohtu võtma – no seal 10 aastat tagasi. Aga seekord seletas arst mulle rahulikult, et tema võib mulle ravimeid elu lõpuni kirjutada ja kõik parameetrid sellega korda viia, aga hoopis targem oleks ise enda kehakeemiat muuta, nii et ravimite vajadust kas pole üldse või on minimaalselt. 

Seegi kord läksin väga vastumeelselt rohu võtmise teele, aga kui ma olen piisavalt tubli ja pingutan, siis on võimalik, et ma saan rohtudest vabaks. See aga eeldab teatavat kaalukaotust ja käitumisviisi muutust. Nimelt kaalukaotusega väheneb reeglina automaatselt ka vererõhk ja kui keha on hästi hooldatud, on loota veelgi rõhu langust. Siin on mõeldud toitumist, liikumist, magamist ja mõtlemist.

Mida sa nüüd oma elus muutma oled hakanud?

Minu perearstikeskuses Dr. Anneli Talviku juures on ka selline sektsioon nagu Sinu Arsti Terviseteenused. Teenused enne arsti, aga seda arsti valvsa pilgu all. Sisuliselt on siis olukord selline, et mul on seal oma tiim, mida juhib minu arst Anneli Talvik. Tiimi kuuluvad toitumisarst Kristel Ehala-Aleksejev, füsioterapeut Martin Vahimets ja liikumistervise õde Pirgit Lindmets. Tiimis on veel ka treenerid Eric Brauer ja Maarit Sarjas, kes praegu nõustavad ka mind toitumist muutma ja vähendama koguseid,  peamiselt Eric. Esimese hooga tehti mulle kõikvõimalikud analüüsid: vereproovid, uriiniproov, EKG jne. – siis käisin Sinu Arsti Tervisestuudios treenerite juures – see on siis selline väike jõusaal või ka võimlemissaal – mulle meeldib niimoodi rohkem öelda. Ja ma pidin loobuma osadest jõusaalitrennidest, mida seni oma Postimaja jõusaalis tegin ja käin nüüd vaid 2 korda nädalas seal oma armsas võimlemissaalis võimlemas. See on tegelikult terve teadus, kuidas ja mida liigutada, aga kõige olulisem on minu puhul mõista, et vähem on rohkem. Lisaks loobusin umbes 12 tassist kohvist päevas ja luban endale vaid hommikul ühe.

Trenn. Kuidas tunne on?

See on harjumatu. Käisin enne nii 4 korda nädalas jõusaali trennis ja tegin üsna suurte raskustega, intensiivselt trenni. Nüüd teen 2 korda nädalas väikeste raskustega, paljudes harjutustes kasutame minu enda keharaskust jne. Aga muidu on tunne suurepärane. Eric Brauer on ligi 17 aastat olnud pühendunud treener ja ise selle kõige juures õppides. Tänaseks on tema filosoofia see, et inimene vajab 1,5 – 2 treeningut nädalas, aga selle juures on oluline, et see oleks pidev. Tehes 4-5 trenni nädalas on oht, et inimesed teevad omale liiga, aga on üsna kindel, et nad suudavad sellist rütmi pidada umbes 2 aastat, siis tuleb jälle pikem vahe – kus ei tehta midagi – siis tehakse jälle mingi sööst jne. Samas on iga inimene erinev – seega tulebki arsti juhtimisel ja treenerite, toitumisnõustajate teaduspõhise lähenemise alusel läheneda igale persoonile individuaalselt. Mis sobib minule, ei pruugi sobida teistele. Selge on aga see, et kõrge vererõhk tuleb alla saada.

Toitumine. Kas on piinarikas muuta?

Kui see oleks piinarikas, siis see ei töötaks. Mul on kaunis lihtne algus (aga see läheb peagi keerulisemaks). Hetkel olen vähendanud kõigi toidukordade koguseid kolmandiku võrra. Menüüst on läinud sisuliselt jahutooted, leiba ma siiski söön. Õhtusöögi juures hoian reeglit, et seal on liha, aga parem kui kala ja juurikad. Ei söö kala kõrvale kartulit või riisi, vaid salatit. Eesmärk on magu väiksemaks saada, koguseid vähendades. Samas mulle väga meeldib süüa ja head toitu veel enam, nii et eks ma ikka natukene pean siin ise endale piitsa ka andma. Järgmine samm on toitumisarsti vastuvõtt, kus kuulen tõde oma kehast ja samuti vaadatakse, kas minu hormoonid ja biokeemia on paigas. Kuuldavasti on ainevahetuse haigestumine oht, mis minusuguseid ähvardab ja mulle öeldi, et olen see, mida söön. Tahan olla terve, järelikult pean õppima sööma targalt ja õigesti, nii et ei pea ka mõnudest loobuma.

Kohv. Paljud ei usu, et sellest loobuda suudavad. Kuidas sinul? 

Päevapealt tõmbasin 1 tassi peale päevas. Ja olid kohe ka võõrutusnähud, higistamised ja kuuma külma hood ja korraks oli ka peavalu, aga üldiselt polnud väga viga. Nii et ma ei dramatiseeriks seda üle.

Nii salakaval haigus, et haiget tunnet nagu polegi… Aga siis on vist raske ka elustiili muutma hakata? Mis alguses kõige raskem oli elustiili muutuse puhul?

Me oleme inimestena reeglina laisad. Ja kui tihti me tegelikult muudame midagi kui just ei pea? Kõige parem on alati oma elustiili muuta kui muud moodi enam ei saa. Tundsin et ma enam muudmoodi ei saa ja ma lihtsalt pean. Mingit raskust siin ei olnud muidu kui tableti võtmine. Mul on ettekirjutus võtta 1 punane tablett igal hommikul peale sööki. See on mu jaoks kõige vastumeelsem, aga ma saan aru et seegi on vajalik ja kui sellega ära harjud, siis ei ole seal ka midagi hullu. Arst ütleb, et 1 tablett kahjustab mind oluliselt vähem kui ravimata vererõhuhaigus. Ma võtan praegu tabletti selle nimel et ei peaks seda lähitulevikus enam tegema. See motiveerib mind. 

Alguses lootsid, et ehk saab elustiili muutmisega vererõhu kontrolli alla, kuid pidid hiljuti hakkama ka tablette võtma. Kuidas teadmine, et ei saa siiski ilma rohtudeta, sulle mõjus??

Selle numbriga, mis mul vererõhk on ei olnud enam võimalust tabletti mitte võtta. Dr. Talvik tegi selle suhteliselt ühemõtteliselt selgeks. Sealjuures on ta minu teada teinud oma doktoritöö vererõhust, mistap tuleb teha nii nagu Su arst ütleb ja diagnoosi meeldivused, mittemeeldivused tuleb kõrvale jätta. Kui arstiteaduskonna diplomit pole ette näidata, siis minu maailmas arstiga ei vaielda.

Mulle ei meeldi ka see, et võin saada infarkti, insuldi või muu raske tüsistuse. Mulle ei meeldi olla haige ja arst selgitas, et treenimine ei ole sellise vererõhuga lihtsalt turvaline. Küll aga saame tiimitööga rõhud langema ja siis on ravimite vähendamine reaalne.

Mis hetkel hirm sisse puges? Mida kartsid/kardad?

Ma ei karda väga midagi, aga ma ei taha veel surra aga ka muutuda halvatuks. See perspektiiv paneb kiiresti prioriteedid paika.

Sinu perspektiivid ravi osas ja selle osas, kuidas elu edasi läheb?

Ma teen nii nagu arst ütleb, nagu treenerid ütlevad ja püüan kaotada kaalus vajaliku hulga, et sellega kaasneks ka vererõhu langus. Edasi on lootus, et tabletid kaovad menüüst. Elustiili pean jälgima lõpuni. Tõenäoliselt tekib mingit hetkel kontrollnumber, mille täitudes pean kaotama uuesti kaalu jne. Aga see ei ole sugugi võimatu. See teenus on osaliselt tasuline, nii et ma ikkagi kalkuleerin ka seda poolt, aga ma leian, et tegelikult võiks see olla ka teenus, mida Haigekassa tulevikus toetab. Mõistlik ei ole tegeleda tagajärgedega, vaid ennetada suurt kahju tervisele. Lihtsam nii arstidel kui patsientidel. Mul on kahju, et arstide ja õdede ainus tööriist on pehme soovitus. Tööriistakast on täiesti puudu ja enamik laseb arsti jutud kõrvust mööda. Perearstil pole ju pikemaks aega,  juhendamata satub aga patsient esmalt ületreenimisse ja alasöömisesse ja siis uuesti alatreenimisse ja ülesöömisesse. 

Oled hakanud praegu selle kohta, kuidas enda tervist jälgid et näitajaid tasakaalu saada, ka enda fb-lehel postitusi jagama, miks sa seda teed?

Kui ma esimese tegin, siis alguses arvasin, et teen niisama väikese sissekande, no et ei saanud seda tervisetõendit. Mõtlesin teha 3 lauset ja kõik. See aga kuidagi kasvas ja siis oli ühe hingetõmbega pool lehekülge, edasi mõtlesin juba, et prooviks järjejutuna. Siis rääkisime Anneliga, (Dr. Talvik) ja ta oli nõus vahel ka kirjutama nö enda perspektiivist. Arstid ei saa kuskil ausalt patsiendi poolt tehtavatest vigadest rääkida, andmekaitse tõttu- nii jäävad võimalikud komistuskohad ainult nende teada. Treenerfilosoof Eric Brauer oli ka nõus oma mõtteid siduma. Siis tundus meile, et äkki on sellest teistele inimestele ka abi ja et ehk jõuavad inimesed enne kui peavad arsti juurde minema ise selleni, et elustiili muutusega saab palju ennast aidata. Raha ma selle eest ei saa, kui mõni seda mõtleb.

Tagasiside? 

Hirmus ja armas. Armas sellepoolest et ma olen tänaseks ilma liialdamata kirjutanud ligi 100 inimesega ja need on olnud helged kirjad ja mõttevahetused. Hirmus sellepärast, et mind hämmastas ja veidi kohutas see, kui paljudel inimestel on sama mure mis mul. See on päris julm, ilma naljata, eriti kuna olen kuulnud nüüdseks ka üpris karme lugusid, mis on juhtunud inimestega, kes pole kõrge vererõhu alandamist tõsiselt võtnud. Paljud lood näitavad, kuidas haiguse tekkides on inimene kuidagi nii väsinud et ei suudagi enam midagi ette võtta ja nõustub passiivselt tablettidega, ise jaksamata enam ennast diivanilt välisukselegi vedada.  Häiriv on veidi ka see, et kirjutama hakkasid igasugused isehakanud nõustajad, halvustades minu tabletivõtmist. Aga kui mina arooniamahla või tilliseemne raviga insuldi saan, siis on need „targad“ kadunud, aga mina invaliid? Nad ei vastuta, küll aga külvavad inimestes asjatut usku ja nii mõnigi võib neile lootma jääda. Mina usun ja usaldan oma arsti.

Ehk hakkab keegi tänu sellele, et enda kogemust jagab, enda tervisele rohkem mõtlema? Aga üldiselt – eesti mees ja arsti juurde? Naljakoht paljude jaoks?

Loodan seda sama. Minu jaoks ei ole nende delikaatsete isikuandmete avaldamine häbiasi. Ma vajasin abi, mind aidati. Eesti mees ei ole rumal mees, ma kategooriliselt keeldun halvustamast eesti mehi, meeldib see või mitte – aga ilma eesti meheta ei oleks meil oma kallist Eestit sellisena, nagu me seda täna tunneme, ärme seda ka palun unusta. Siinkohal on oluline märkida, et kõrge vererõhu juures ei räägi me ainult meestest, vaid ka eesti naistest, keda sama mure vaevab. Räägime inimesest – ja inimesele Eesti ühiskonnas ei meeldi näida nõrgana. Paljude jaoks võib tervisest avalikult rääkimine, eriti kui Sul on muresid, olla nõrkuse tunnuseks. Siin on igasugust valehäbi ja müüte jne. Ja me ei ole selles isegi süüdi, vaid need valehäbi ja müüdid on kuidagi tekkinud ajalooga ja tont teab mis põhjusel veel. Haigus ei ole häbiasi, hädas olla ei ole vaba valik, mida peaks kuidagi parastama või ka häbenema. Meil on üks väike armas Eesti ja kui keegi on hädas, siis teised võiksid ju hädasolijat aidata – suhteliselt lihtne kontseptsioon, aga ainuvõimalik.

Mulle väga meeldib see Dr. Anneli Talviku ja Sinu Arsti Terviseteenuste kontseptsioon „teenused enne arsti, aga seda arsti pilgu all“. See on turvaline viis ravida end elustiili muutmisega. Turvaline isegi mehele!

Anneli Talvik:

Toomase kirjeldus arstivisiidi olemusest, kus arst klõbistab midagi arvutisse ja siis minnakse sõbralikult lahku, võiks olla mõtlemise koht: kas ei peaks midagi totaalselt muutma? Enamik ei saa veel aru, et nende jaoks jääb arstiabi enamasti hiljaks. Juba aastaid enne, kui arst midagi raviks välja kirjutab, opereerib või asendab elundi, on haigus pöördumatult inimese keha hävitanud: haigus on kahjustanud veresooni, rakke, kudesid. Kui kuskil elundis tekib kaebus, on kahjustus ületanud keha taluvuse ja väljendub mõnel juhul valuna, aga sageli infarkti, insuldi, halvatusena. 

Eestlane ei virise, aga tundub, et peame inimestele õpetama, kuidas oma kehas tunda, kui midagi on valesti, et ka väsimus, pinge ja valu tuleb võtta tõsiselt (mitte ärevalt). Ja tuleb midagi muuta. Ma ei ole arstina kunagi mõistnud, miks inimesele tundub õigem mõte alles siis muuta midagi kui osa ajust või südamest on tüsistusega hävinenud.

Minu missioon on inimestele selgeks teha, et vastutus on alati inimese peal. Tervise hoidmiseks tuleb pidevalt hoida tuul purjedes, st  julgustada patsienti ja juhtida teda asjalikule rajale, mitte rappa, kus tegutsevad arsti-ja ravimivaenulikud „teadjate“ grupid, kes iialgi ei vastuta millegi eest. 

Ja kui Eestis luuakse Tervisekassa,  mis hakkab andma raha tervise hoidmisele ja premeerima tervist, mitte suurte rahadega uurima ja „austama“ haigust, tahan siiralt olla selle uue süsteemi pühendunud arst.

Järgneb…..

Broneeri aeg Dr Talviku vastuvõtule

Loe ka teisi Toomas Luhatsi blogi peatükke